Loo ja fotode autor on Pelgulinna Gümnaasiumi IT-arendusjuht Birgy Lorenz.

Konverents on toimunud üle 20 korra. Ürituse süsteem on alati sarnane – toimub mess, kus otsustajad saavad kohtuda pakkujate esindajatega, tutvustatakse uusi tehnoloogiaid ning metoodikaid. Samal ajal toimuvad ka teadlaste, firmade esindajate, haridusvaldkonna ekspertide loengud ja arutelusessioonid. Sellel korral oli välja pakutud ka Eesti haridust tutvustav sessioon, mis oli kogu üritusel ainuke ingliskeelne ettevõtmine. Sessiooni juhtis professor Jun-ichi Yamanishi, emeriitprofessor haridustehnoloogia alal Toyama Ülikoolist.

Vasakult: professor Jun-ichi Yamanishi, Birgy Lorenz ja Noboru Ohkubo (Uchida korporatsiooni tegevjuht)

Jaapani haridus on muutumas nagu teisteski maades. Uus õppekava rakendub 2022. aastal ja ettevalmistused parendamaks inglise keele ja IKT oskust on suure hooga käimas. Tänases Jaapani koolis on olukord nagu Eestis – mõned koolid on oma tegevuses olnud väga edukad ja teised on alles algajad. Kuna ITK ei ole otseselt kunagi olnud kooli mure, siis see on jäetud täna pigem entusiastide ja eraettevõtete tegutsemise alaks. Parimad koolid on avastanud LEGO robootika, Meet Edisoni kui ka Scratchi. Nüüd soovitakse seda arendada, et pakkuda igale õpilasele võimalust omandada robootika ja programmeerimine juba koolipingis. Seega ollakse väga huvitatud Eesti kogemusest tehnoloogiahariduse rakendamisel. Väga oluliseks peavad nad Eesti samme tehnoloogia-alase kultuuri ja mõttemaailma tekitamises igas kodanikus kui ka koole puudutavate Tiigrihüppe, HITSA, ProgreTiigri ning Digipöörde programmide elluviimisel, mida soovitakse korraldada ka Jaapanis. Suurt elevust tekitas ka haridustehnoloogi ametikoha loomise mainimine, mille kohta tuli sessiooni lõpus palju küsimusi ja kirju. Kui kaugel maal mitme mere ja maa taga tekib aastate pärast koolis selline ametikoht, siis seeme sai mulda pandud just sellel konverentsil.

Pilt Jaapani õppekava muutustest. Google translate pildi kaudu tõlkimisega

Messil oli näha tuntud asju – tahvelarvutid ja targad ekraanid on vallutanud turu. Samamoodi peetakse väga oluliseks teadusharidust ehk mikroskoopide kasutamist koolis, koolikeskkonna arendamist (et mööbel oleks sobilik ja WiFi oleks leviv) ja hariva digitaalse sisu tootmist. Haridusmessile omaselt oli ka muid nutikaid vahendeid nagu tark liiv, tuleviku kasvuhoone, wearable-tehnoloogia vahendid ja liitreaalsus kui ka 3D- printerid.

Mulle endale pakkus kõige enam imestust plastikjubin, mille paned spordijalatsi külge ning mis peale vahemaa, kõrguse, kauguse suudab sisuliselt teha ära ka muud spordivõistlusel vajalikud stopperi tööd. Ehk tulevikus on arvatavasti olukord, et kehalise kasvatuse õpetaja paneb starti ja finišisse andurid üles, jagab välja plastikpaelad ning spordivõistlus võib alata. Kõik jookseb automaatselt andmebaasi, arvatavasti on võimalik jälgida ka inimesi rajal ja seeläbi hiljem ka igaühega tema tulemusi individuaalselt analüüsida.

Teine ja kolmas mõnus leid puudutas tahvelarvuteid – kus saab viimast muuta veekindlaks, lisada kaantega seadmele „kõrvad“ või siis kuidas neid asju mugavalt hoiustada kaasaskantavas papp-plastikust kergkarbis. See on asi, mille oleks kohe kaasa ostnud, kui kohvrisse oleks mahtunud. Ehk siis meie koolidesse tarnitavad suured kapid, mille hind on üsna krõbe, on minu meelest asjad, millele koolid ei peaks oma raha raiskama.

Suplev tahvelarvuti

Nutilugejaga spordijalats

Tahvelarvuti laadimisjaama kergkast

Tulevikuklassi teadustund

Uchida korporatsioonil on peakontoris demona üles pandud tulevikuklass, mille põhilisemad omadused on projektoritega loodud targad pinnad. Kogu klassi saab juhtida tahvelarvutist. Klassis on kasutusel ratastega tool-lauad, millega saab klassi kiiresti ümber kujundada. Klassis kasutatava mikroskoobi info saab kuvada nii suurele seinale kui ka tahvelarvutitele. Kõige mõnusam oli aga see, et klassis saab juhtida valgust, mis tekitab õppimist toetavaid situatsioone. Näiteks hele ja ere valgus paneb keskenduma, info omandamiseks seinalt saab ruumi muuta hämaraks, loovuseks luuakse pehme soe kollakas valgus ja kui õpilased sõna ei kuula, siis saab õpetaja teha ka „diskot“, kus terve ruum hakkab vilkuma.

Tulevikuklassis saab võrrelda, kui pikk oled sina pingviiniga võrreldes

Nutiklassi haldamise tahvli vaade

Tulevikuklassi juures on näidis ka e-raamatukogule, kus laenutamine käib RFID-kiipidega, mis on kleebitud raamatu sisse. Samas on võimalus õpilastel trükkida välja oma laenutuskirjed laenutuspassi, seda saab teha kohas, mis meenutab passi automaatkontrolli kioskit lennujaamas. Teooria selle taga oli see, et kui laps saab paberil kirje passi, siis kasvab tema motivatsioon, et sinna järgmisi kirjeid juurde saada. Kohtades, mis Jaapanis juba kasutavad seda süsteemi on täheldanud lugemuse kasvamist. Kui oleks mindud täisdigitaalsele süsteemile, siis oleks arvatavasti lugemine langenud, sest digikaardi peal on keeruline teistele näidata, et mina olen see kuu juba üheksa raamatut läbi lugenud.

Nutiraamatukogu

Seega soovitus tulevikuklassi planeerimisel oleks see, et viimane vastaks meie eesmärgile ja vajadusele ning ei tohiks minna alati pimesi üle täisdigitaalsetele lahendustele, kui tegelik teabe omandamine ja meeldejätmine toimub näiteks läbi kirjutades või muul säärasel moel. Ehk parim lahendus on võtta mõlemast maailmast parim ja need ühendada – parim on kuldne kesktee, kus on piisavalt digi kui ka muud. 

Kokkuvõtteks ütlen, et Jaapan on tore ning külalislahke riik, kellega on tore teha koostööd. Lennupiletid sinna ei ole üldsegi kallid, sõit on mugav, söök on suurepärane ja kultuuriline elamus fantastiline. Seega tänan Eesti EAS Jaapani esindajat Kosaku Yamaguchit, kes vahendas kontakte, tänu millele avanes võimalus Eesti koolide IT-arendustest rääkida suurele Jaapani otsustajaskonnale. Ja loomulikult tänan ka Uchida korporatsiooni toimekaid ja toredaid töötajaid, kes selle kõik ellu viisid. Ning professor Jun-ichi Yamanishit, kes sessiooni juhtis ja palju uut Eesti kui ka Jaapani koolide kohta ka omalt poolt huvilistele jagas.