Lauri Vilibert: kuni naudin oma tööd, jään õpetajaks


Avaldaja:Madli Leikop25. Oktoober 2017

Aasta põhikooliõpetaja Lauri Viliberti jaoks on töö tehnoloogia- ja tööõpetuse õpetajana eneseteostus, ta hindab iseseisvust ja otsustusvabadust ning peab oluliseks, et koolis mõistaks kogu kollektiiv ühtmoodi, kus suunas liigutakse.

Kui Tallinna Kristiine Gümnaasiumi töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetaja Lauri Vilibert „Eestimaa õpib ja tänab“ galal tänavu aasta põhikooli aineõpetajaks kuulutati, järgnes sellele niisugune intervjuude tulv, nagu oleks noor meesõpetaja meie koolis ikka veel üks haruldane nähtus. Töö- ja tehnoloogiaõpetus ning robootika, mida Lauri Vilibert koolis samuti juhendab, on noorte tuleviku- ja praktiliste oskuste seisukohalt väga olulised, võib-olla tingis ka see suurema huvi tema tegemiste vastu. Jutuajamise käigus saan kinnitust, et Lauri jaoks on töö õpetajana selge eneseteostus, ta hindab iseseisvust ja otsustusvabadust ning peab oluliseks, et koolis mõstaks kogu kollektiiv ühtmoodi, kus suunas liigutakse.  

„Kristiine Gümnaasiumis ei ole koolikella, ja kõik õpilased ning õpetajad aktsepteerivad seda. Keegi ei kasuta juhust hilineda või tundiminekuga venitada põhjendusega, et kell ei helisenud. Nii on palju lihtsam üheskoos toimida. Kooli sisekliimal on oluline roll – kas koolil on ühtne hoiak ja kas kõik mõistavad, mis suunas liigutakse, või tormab iga õpetaja omaette tegutsema,“ toob Lauri Vilibert välja ühe põhjuse, miks mõnes koolis tuleb tihti uusi õpetajaid palgata, teises püsitakse aastaid paigal. 

10. jaanuaril 2018 hakkab õpetaja Vilibertil (kes oma vanuseks ütleb 22 pluss mõned aastad kogemust peale ehk kokku 35) Kristiine Gümnaasiumis jooksma kaheksas tööaasta. „2010. aasta alguses helistas endine kursusekaaslane Jürgo Nooni, et Kristiine Gümnaasiumis vajatakse töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetajat. Nagunii tahtsin eelmise karjääriga turunduses lõpu teha ja õpetajaharidus oli selleks ajaks ka olemas, otsustasin vestlusel ära käia. Leping sai esialgu sõlmitud poole aasta peale ehk kooliaasta lõpuni. Sain üsna ruttu aru, et saan ennast siin teostada, õhkkond oli meeldiv ja toetav. Mulle hakkas töö koolis meeldima. Tegime veel ühe aasta peale lepingu. Ja nüüd läheb siis juba seitsmes aasta, kohe hakkab kaheksas jooksma,“ meenutas Lauri Vilibert koolitöö algust. 

Mis on õpetaja jaoks eneseteostus?

Kindlasti üks samm on usaldus: kui juhtkond usaldab, kui lapsevanemad usaldavad. Kui saad teha asju oma nägemuse järgi, kui oled oma nägemuse ja plaanid suutnud teistelegi selgeks teha ja sulle öeldakse jah, tee – see on suurim eneseteostus. Õpetada ja arendada oma käe järgi, oma näo järgi, vajadusel tehes ning leides kokkuleppeid. 

Iseseisvus, otsustusvabadus igapäevases töös on teil õpetajana siis üsna suur?

Töö- ja tehnoloogiaõpetus on valdkond, kus õpilane peab omandama mingi kindla oskuse, aga ese(med), mille abil ta oskuse omandab, on õpetaja enda kavandada. Töövõtte puhul, olgu näiteks peiteldamine või jootmine, annan õpilastele endile valiku, mis on väljund, mida me selle õppimise käigus valmis teeme. Vabadust on tööõpetuses rohkem kui mõnes teises aines, kindlasti rohkem kui matemaatikas või eesti keeles. 

Aga kas siin on rohkem ka seda, et õpilane küsib, miks mul seda – olgu vineeri saagimist või mutri treimist –  vaja on?

Tulebki alustada sõnast miks, selgitada, miks õpilane seda õpib. Seejärel kuidas ta seda õpib ja alles lõpuks jõuda selleni, mida ta tegema hakkab. Kui selgitame, miks ta seda õpib, saab õpilane aru, kus tal elus seda oskust vaja läheb. Kuidas seda teha – hakkab aru saama, kuidas protsess välja näeb. Mida teha –  õpilane hakkab oma ajusid ragistama ja pakub ise välja, mida ta valmistab.  Ka see, kui nad ise valivad töid või tööesemeid, õpetab neile palju juurde. Nad näevad valdkonna mitmekülgsust. 

Mis on teie tööõpetuse- ja tehnoloogiklassis viimase seitsme aasta jooksul muutunud? 

Kui alustasin, oli amortiseerunud vahendeid mitmeid. Näiteks oli kasutada ainult üks akutrell, mis pidas vastu viis minutit. Kohe tuli mõelda, mida uuendada. Muidugi ei saanud minna pika nimekirjaga direktori juurde, et neid asju ma tahan, ikka aastate peale tuli ära jaotada. Kõikide seadmete kaasajastamine on olnud üks eesmärk. Töölauad ja treipingid on välja vahetatud. Klassis on uued puurpingid, lihvmasinad, tolmuimurid. Teine pool uuest tehnikast on tehnoloogiakeskuses, kõik robootikaga seotud asjad. Alustasin esimese aastakäigu robotitega ehk Lego NXTga, edasi Lego EV3, 3D-printerid, iga aastaga samm-sammult juurde. 

Tänu varasemale tööle turunduses oskasin koosta selliseid projektitekste ja -taotlusi, mis olid paeluvad, inspireerivad ja tõid selgelt välja, missugust kasu see toetus koolile toob, milleks seda kasutatakse. See eeldas, et ise mõtlen ka enne läbi, miks ma seda asja tahan soetada.

20171013_112915.jpg

Kuidas robootikahuvi ligi hiilis?

Robotitega esimene kokkupuude oli ülikooli ajal, sain kerge ülevaate robootikast. Minu jaoks on alati olnud toredad need valdkonnad, kus on natuke väljakutset sees. Ma ei taha teha asju kogu aeg ühtemoodi. Tõsisema robootikakoolituse sain ma juba õpetajana. Leidsin, et Kreekas, Kreeta saarel tehakse vastavat robootikakoolitust, koolitus kestis nädal aega. Kirjutasin taotluse SA Archimedese ühele programmile, sain positiivse vastuse. Juba Kreekas olles ja nähes, mida valdkond pakub, otsustasingi, et nii, nüüd hakkan selle valdkonnaga tegelema.

Kas suudate robootikaringi kõik huvilised vastu võtta?

Ühtpidi jaa, teistpidi ei. Algklassides on huvi robootika vastu väga suur, nende jaoks on see mänguline ja lihtne. Viiendast klassist ülespoole on stabiilselt paarkümmend huvilist, ja nende huvi on juba kõrgendatud huvi. Ma ei taha eriti ringi vastu võtta neid, kelle suhtumisest on näha, et ema käskis robootikaringi tulla. See ei vii mitte kuhugi, pigem rikub sisekliimat. Proovin siis vanematega kontakti võtta, et kas on mõtet last sundida siin käima, see ei anna lapsele eduelamust. 

Oleme palju osalenud First Lego League võistlusel. Minu meelest on see mitmekülgsem kui Robotex. FLLil tuleb ehitada robot ja teha projekt, kus osalejad uurivad mingit probleemi, lapsed pakuvad probleemile lahendusi. 

Kõige kaugem punkt, kus oma robootikameeskonnaga käisin, oli kaks aastat tagasi suvel Austraalias. Saime kutse robootikavõistlusele. 

Ka tänavu märtsis toimunud First Lego League´il läks Kristiine kooli robootikutel hästi – pealtvaatajatele kõige vaatemängulisema osa, robotimängu, võitis Tallinna Kristiine Gümnaasiumi võistkond Öökullid, kelle robot kogus 2 minuti ja 30 sekundiga 326 punkti (maksimum 439). Teisi meeskondi edestati pea kolmandiku punktiarvuga. 

Öökullide juhendaja Lauri Vilibert ütles tookord kommentaariks nii: „Kui ühes robotimängus (2 minutit ja 30 sekundit) suudab minu juhendatud meeskonna robot lahendada 80% kõikidest võimalikest ülesannetest, siis võin mina käed üles tõsta ja öelda, et mul pole noortele enam midagi õpetada. Sel juhul õpin mina neilt. Selle aasta Öökullide meeskonna robot suudab kolme robotimängu jooksul need 80% ära lahendada. Seega õppimist ja arenemist veel on. Ikka tuleb ka uuel hooajal tagasi tulla võistlema."

  20171013_113015.jpg

Kuivõrd kasutate oma tunnis õppimise eesmärgil nutiseadmeid?

Üldiselt on minu tööruumide ukse peal silt „Mobiilivaba tsoon“. Olen oma kuningriigi mobiilivabaks muutnud. Äppe ei kasuta, kui, siis tööjuhendeid ja otsingut internetist. Kasutame õpilaste endi seadmeid ehk VOSKi. See on ka õppetund, et internetist leitud esimene vastus ei ole alati õige vastus. Mul on selle peale teadlikult üks tund üles ehitatud. (Siinkohal näitab õpetaja tuletikkudest kokku pandud kasti või kuupi, kuidas võtta. Selle tegemiseks ei ole kasutatud mitte tilkagi liimi, tulemus on fantastiline – toim.) Käsi, aju ja silmad õpivad omavahelist koostööd selle tegemise käigus. Internetis on palju juhendeid sellise tikutöö tegemiseks. Kui nad lähevad esimese juhendi peale, mille internet ette annab, siis selle järgi on võimatu tööd valmis teha. Alates teisest juhendist on õiged juhendid. See annab hea võimaluse selgitada internetiotsingu põhimõtteid. 

Kas te panete numbrilisi hindeid?

Panen numbrilisi hindeid. Aga ühe klassi, keskeltläbi 15 õpilase hindamine kestab 45 minutit. Kutsun õpilase enda juurde, küsin, mis tema arvates läks hästi, mis halvasti, mis vajaks parandamist, mida ta hästi oskab. Nii olen aastatega teinud iseenda tarvis palju järeldusi, see on ühtpidi neile tagasiside andmine, teistpidi saan ise tagasisidet oma õpetamise kohta. Kui kuulen kolme-nelja õpilase käest ühte ja sama asja, mis neile raskusi tekitas, siis tean, et pean selle koha oma õpetamises üle vaatama. Õpilased on oma töö suhtes liiga kriitilised, või on neil eneseusku vähe. Minu hinded kipuvad olema ikka ülespoole. 

Tulevikku ei oska keegi ette näha, aga siiski – kas te jäätegi õpetajaks?

Nii kaua kui naudin oma tööd, kuni mulle meeldib, mis ma teen, siis jah, ma jään õpetajaks. Olen alati olnud seisukohal, et ei ole mõtet teha seda, mis ei meeldi. Praegu ei ole näha, et ma haridusvaldkonnast eemale läheks, kas see viib mind ka uuele tasandile, ei tea. 

Clipboard01.jpg

Fotod: erakogu, autori fotod. 

Samal teemal: