Kirjaoskus maailmas – rõhk emakeelsele õpetusele


Avaldaja:Mare Müürsepp01. Aprill 2018

Ülevaade World Literacy Summit 2018 teemadest.

World Literacy Foundation on ülemaailmne ühendus, mille eesmärgiks on kirjaoskuse edendamine, ja WLF selleaastane kokkusaamine World Literacy Summit toimus 25.-27. märtsini Oxfordi Ülikoolis.

Avasõna sai kirjaoskuse edendamise kõneisik Madalmaade printsess Laurentien, kes näitas end ka edasises paneelarutelus terase asjatundjana. Ta tõi esile õppija vaatepunkti olulisuse – edu sõltub sellest, kuidas õpilane, olgu noor või vana, ise oma tegevust näeb ja hindab. Üks asjaolu, mis kirjaoskuse edenemist segab, on häbitunne. Kui laps häbeneb, et ei oska, väldib ta lugemisülesandeid, ja kui lapsevanemal on häbi, et ta ei jõua ega oska lapse arengut toetada, väldib ta kooliga suhtlemist; ja kui haridusjuht tunneb häbi, et tema tegevusväljal on takerduvaid õppijaid, püüab ta probleemi varjata.

Niisamuti on tähtis mõista, et kirjaoskust ei saa lahterdada üksnes haridusprobleemiks. Kui tööstusettevõtted jm korporatsioonid hakkavad aru saama, et neile on oluline haritud töötaja kui ka haritud klient, asuvad nad toetama ja korraldama kirjaoskust edasiviivaid tegevusi. Hea näitena tutvustati Oxfordis kosmeetikafirma Lancôme heategevusprojekti „Write her Future“ naiste hariduse toeks, et naistel oleks rohkem eneseväärikust ja nad hooliksid oma tervisest.

Oluline muutus on toimumas keeleliste vähemuste ja vähearenenud maade õppekeele osas. Kui varasemalt on püütud kirjaoskust levitada keelekümbluse vormis, riigikeele või muu jõupositsiooniga keele kaudu õpetamisel, siis nüüdseks on nt Kanadas (kust meie koolirahvas on oma keelekümblusideed saanud) sellest piinlikkustundega loobutud: iga lapse arengule on parim õppida lugema ja kirjutama oma emakeeles. (NB keelt on muidugi kasulik õppida keelekümbluses, aga kirjaoskus tuleks eelnevalt omandada emakeeles.) Selleks on hakatud korraldama kogukondlikke tegevusi, kus oma kogukonna vanemad inimesed jutustavad lastele lugusid, neid pannakse kollektiivselt kirja, oma kodukoha lugude põhjal koostatakse e-raamatuid, kohaliku ainesega lugusid tõlgitakse piirkonna murretesse – et see keel, mida laps hakkab kohtama trükituna, oleks talle suuliselt juba omane ja seega lugemisel arusaadav. Suurepärane näide sellest on SunBooks : projekt, mille käigus viiakse Ugandasse päikesetoitel tahvelarvutid; kogutakse lugusid kohalikelt jutuvestjatelt ja kirjanikelt, ja antakse need digikujul lastele lugemiseks.

See nõue – et kirjaoskus peab saama omandada emakeeles – on ka üks viiest põhijäreldusest, mida WLS järgselt avaldati. https://www.devex.com/news/5-ways-to-improve-global-literacy-92438

Paraku ei ole harimine kusagil liiga heldelt rahastatud; logopeedide ja õpiabi puudust kurdetakse üleüldiselt. Võtmesõnadeks on vabatahtlik töö ning võimalikult odav lugemisvara,sh digitaalselt jagatav.

Kirjaoskuse omandamine mitmekeelses hariduses tuleb arutlusele ka Eesti Lugemisühingu peatsel konverentsil „Igal linnul oma laul“ 15. juunil 2018 Randvere Koolis. Jälgige teateid http://www.lugemisyhing.ee ja Eesti Lugemisühingu FB-s.