Haridus- ja Teadusministeeriumis valminud vajaduspõhise õppetoetuse analüüsi kohaselt jõuab toetus seda kõige enam vajavate üliõpilasteni. Kõige rohkem taotlevad ja saavad vajaduspõhist õppetoetust bakalaureuseõppe tudengid, kes tulevad kõrgkooli mujalt kui Tallinnast ja Tartust.
Kõigist taotlejatest veidi rohkem kui pooled (55%) on saanud vajaduspõhist õppetoetust vähemalt ühel semestril. Kõigist Eesti üliõpilastest saab õppetoetust ligikaudu neljandik, paljudes sarnase õppetoetuste süsteemiga riikides on toetuse saajaid vaid kümnendik.
Minister Mailis Repsi sõnul kinnitab analüüs, et viis aastat tagasi loodud vajaduspõhise õppetoetuse süsteem töötab üldiselt hästi. „Õppetoetust saab üsna suur osa tudengitest ja eelkõige need, kes selle järele rohkem vajadust tunnevad,“ ütles minister. „Kitsaskoht on osade üliõpilaste poolt tajutav ebaõiglus. Samas osutab analüüs, et mistahes muudatusi kaaludes tuleb väga hoolikalt jälgida, et ebaõiglust vähendama minnes seda hoopis ei suurendaks.“
Analüüsiosakonna juhataja Aune Valk märkis, et tajutud rahaliste raskuste ja õppetoetuse saamise vahel on selge seos. „Nende hulgas, kel on enda hinnangul kõige enam rahalisi raskusi, on toetuse saajate osakaal suurem (33%) kui nende hulgas, kel raskusi pole (11%),“ ütles Valk. „Analüüs näitab, et vanemate sissetulekud on üliõpilaste toimetulekus olulised ning lisaks sissetulekute arvestamisele on tudengitel ka väga erinevad väljaminekud. Üheks võimaluseks neile, kelle majanduslik olukord on järsult halvenenud, on kooli poolt makstav vajaduspõhine eritoetus.“
Analüüs tugineb varasematele uuringutele, toetuse taotlemise ja Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetele. Erinevad uuringud näitavad, et üliõpilased peavad vajaduspõhist õppetoetust vajalikuks ja taotlemise protsessi lihtsaks, kuid süsteemi ebaõiglaseks, kuna üliõpilase sissetulek seotakse kuni 25. eluaastani tema pere omaga. Üliõpilased ei pea pereliikmete sissetuleku arvestamist õiglaseks, sest vaid kolmandik tudengitest elab koos vanemate või sugulastega ning ligikaudu pool üliõpilaste sissetulekust sõltub nende endi töötamisest ja umbes kolmandik pere või partneri toetusest.
Analüüs näitab, et kuni 24-aastaste üliõpilase sissetuleku mitte sidumine perekonna sissetulekuga ei vähendaks ebaõiglust. Toetuse saamisel oleks siis eelistatud need, kes tööl ei pea käima ja/või kelle sissetulek jääb alla taotlemisel lubatud maksimummäära (2018. aastal 429 eurot). See aga ei leevendaks nende olukorda, kelle kulutused näiteks eluasemele on suuremad, keda pere toetab vähem ja kes seetõttu peavad töötama ning kes toetust tegelikult enam vajavad. Üheks selliseks rühmaks on väljastpoolt Tallinna ja Tartut pärit bakalaureuseõppurid, kel puudub võimalus õppida kodulinnas ja elada koos perega.
Pere sissetulekuga mitte sidumisel oleks toetuse saajate osakaal umbes 2/3 kuni 24-aastastest üliõpilastest. Seda on ligi kolm korda enam kui praegu ning süsteemi sellises mahus muuta pole realistlik.
Vajaduspõhine õppetoetus rakendus kõrgharidusreformi ühe osana 2013. aasta septembrist. Toetus määratakse üliõpilase või tema perekonna sissetulekute põhjal: 2018. aastal on sissetulekupiir pereliikme kohta 429 eurot kuus. Toetuse suurus sõltub sissetulekust ja on 75-220 eurot kuus.
Lisaks vajaduspõhisele õppetoetusele on alates 2014/2015. õppeaasta kevadsemestrist võimalik taotleda vajaduspõhist eritoetust 135 eurot kuus. Vajaduspõhine eritoetus on mõeldud neile tudengitele, kes jäid vajaduspõhisest õppetoetusest ilma põhjusel, et nende varasem sissetulek ületas toetuse saamiseks kehtestatud piiri, kuid viimasel ajal on sissetulek märkimisväärselt vähenenud.
Allikas: HTMi pressiteade. Foto: Koolielu arhiiv.
Samal teemal: