Veebiminut õpetajaga - õpetaja õppijana - Pille Slabina


Avaldaja:Kristi Semidor18. Oktoober 2010

„Minust sai eesti keele ja kirjanduse õpetaja, kuna olen juba lapsepõlvest saati näinud end õpetajana,“ ütleb Pille Slabina. „Väiksena õpetasin sunniviisiliselt oma nooremaid vendi, tegin tapeedirullist tahvli ning panin selle baarikapi ukse vahele. Nii õppis mu vend minuga inglise keele grammatikat mitu aastat. Astumine praegusesse Tallinna Ülikooli näis üsna loogilise jätkuna. Õpingute ajal kadestasin kõiki, kes juba koolis töötasid ning didaktika loengutes mõtlesin alati välja süsteeme, töölehti jm, mida koolis kavatsesin kasutama hakata. Eelviimasel kursusel läksingi kooli täiskoormusega tööle. Vahepeal tegin ka teadusmagistri kraadi pedagoogikas. Hetkel annan eesti keele tunde ühele klassile, töötan TLÜs eesti keele ainedidaktika lektorina ning panen kokku ja juhendan Noored Kooli õpetajakoolitusprogrammi.“

Kui sageli end õppija rollist leiad?  
Õppijana avastan ma end iga päev – loen pidevalt erialast kirjandust, et oma silmaringi laiendada ning teen raamatutesse märkmeid, kuigi keegi neid ei küsi. Samuti on Noored Kooli programmis koolitamine mind pannud õppimisele ja õpetamisele hoopis teisiti vaatama. Loomulikult õpin kogu aeg oma kahe väikse lapse kõrvalt – hetkel näiteks 3-aastasega koos tähti.

Milline õppija oled?
Mul ei ole õppijana üldiselt eelistusi – enamasti näiteks valmistan tunde ette kodus oma raamatukogutoas, kus istun rätsepaistes keset tuba ning tuuseldan materjalides ja raamatutes. Samas meeldib mulle väga õppida teistelt inimestelt ja teiste inimeste seltsis – naudin praktilisi töid, millel on käegakatsutav tulemus. Virtuaalses kogukonnas mulle eriti õppida ei meeldi – tahan suhelda näost-näkku ning armastan paberil olevaid materjale.

Millisel koolitusel/huvikursusel vm viimasel ajal oled osalenud? 
Oma töö tõttu Noored Koolis programmis osalen koolitustel pidevalt ning usun, et absoluutselt igalt koolituselt on võimalik midagi kõrva taha panna, kas või sellist, mida ise koolitajana ei teeks. Viimane koolitus oli mentorluse olemusest ning ikka on tore vanu teadmisi uuesti meelde tuletada.

Millist professionaalset arengut toetavat koolitust tulevikus tahaksid läbida? Kas oled tundnud soovi midagi täiesti erinevat proovida ja elus kannapööret teha? 
Olen oma elus teinud kannapöördeid, kuid ikka viivad teed kas või osaliselt klassiruumi tagasi. Õpilased lihtsalt annavad mulle nii palju tagasi, mu töö võlub mind ning selles on alati midagi uut. Hetkel olen mõelnud, et koolitus erivajadustega laste õpetamise kohta ei jookseks mööda külge maha.

Mida õpetlikku viimati lugesid/vaatasid/kuulasid, kus midagi Sind põhjalikult raputas?
Ma ei saagi öelda, et miski mind viimasel ajal põhjalikult raputanud oleks. Ehk teadmine, et inimene on habras ning oma tagasisidega saame talle teha väga palju nii head kui halba ning peaksime olema noorte kolleegide suhtes märksa vähem kriitilisemad ja rohkem toetavamad.
Viimane raamat, mis mind üllatas ning mida soovitaksin lugeda kõikidel õpetajatel – W. Michael Kelley raamat „Rookie Teaching for Dummies“ ehk siis naljaga pooleks kirjutatud käsiraamat algajale õpetajale. See raamat pani mind märkama üsna palju uut, hoolimata 10-aastasest koolikogemusest ja tööst ülikoolis.

Koolielu
Lisatud 18. oktoobril 2010

Haridus- ja Noorteamet