Tegelikkuses tõestatud: koos on kergem


Avaldaja:Madli Leikop28. Juuni 2020

Äsjasest kevadest pole veel nii palju aega möödas, et mitte keegi enam ei mäletaks. Ikka küsitakse pisukese ärevusega: aga kui SEE kordub? Kui kordub, siis on lastevanematel kodusõpet toetav Facebooki grupp “Kodune distantsõpe” käepärast võtta.

Kohe kriisiolukorra ja distantsõppe alguses otsustasid Anna Gramberg, Triinu Pääsik ja Mari-Liis Nummert – kes kõik erinevaid teid pidi kooli- ja hariduseluga seotud  luua FB-grupi “Kodune distantsõpe”.

“Selge oli see, et just lapsevanem saab suure kolinaga kogu krempli endale kaela ehk tuleb korraga väga palju muudatusi igal rindel. Mis ühtlasi tähendab, et kõigi Facebooki seinad täituvad ohtrate soovitustega, kuidas laste kodust kooli korraldada. Mulle tundus, et oleks hea, kui koduse õppega seonduv kanaliseeruks rohkem ühte voogu, kus lapsevanemad saavad ventileerida, jooksvalt kogemusi jagada, küsida ja üksteisele nõu anda,” meenutas Anna Gramberg. Ta märkas õpetajatele suunatud FB-grupis “Koduõpe tehnoloogia abil” Triinu Pääsikut, kes samuti aruteludes küsis – aga lapsevanemad? Mõeldud, tehtud. Päevaga oli Facebooki loodud lastevanematele mõeldud kriisiaegne toetus- ja nõuandegrupp. 

Anna Gramberg: Esimese nädalaga sadu liitujaid, jagatud muresid, segadust, abipalveid, sekka pahameelt, aga ka läbivalt toetavat õlga teistelt “kaasvõitlejatelt” ning mis peamine, elutervet huumorit nii pildis kui sõnas. Suur abi oli Mari-Liis Nummerti liitumisest varases etapis, kes ennast tänuväärselt moderaatoriks pakkus ja aitas ohjata paisuvaid arutelusid. 

Triinu Pääsik: Võtsin enda jaoks eesmärgi luua grupis inimestele, kes üksteist ju ei tunne, turvaline, õppimist võimaldav õhkkond. See oli parasjagu hea väljakutse, kuid kriisiolukorra alguses oli tunda pigem üksteise abistamise soovi, mitte ärapanemist... Ühelt poolt ise koolis töötades (sh õpetajana), teisalt lapsevanemana soovisin olla sillaks kahe maailma vahel. Tore oli jälgida, millise õhinaga lapsevanemad gruppi tormasid. See oli minu jaoks märk, et koos on kergem ning ühises inforingis ja ühiste väärtuste järgi tegutsemine on väga oodatud.

Tohutult tormiline algus

Nii Anna kui Triinu meenutavad, et algus oli lapsevanemate FB-grupis tormiline. Liikmeid tuli juurde tohutu kiirusega, postituste hulk oli meeletu. Otsustati, et kolmekesi hoitakse vahetustega grupis toimuval silma peal. “Algatasin mitmeid mõtteharjutusi, et suunata liikmeid (lapsevanemate rollist) mõtlema ka sellele, mismoodi haridussüsteemi võiks/tuleks muuta ja mis võiksid olla tulemused,” sõnas Triinu Pääsik.

“Kohe alguses said paika pandud reeglid, grupi põhimõtted ja nende kommunikeerimine nii grupis kui ka vajadusel personaalselt. Töötasime läbi sõnumid, kuidas sõbralikult, kuid kindlal moel “korda hoida”. Eriti alguses tuli rohkem kaasa lüüa ka aruteludes, nendel silma peal hoida ja vajadusel meelde tuletada, et siin grupis on toetav, hinnanguvaba suhtumine ning fookus lastevanemate distantsõppe teemadel,” rääkis Anna Gramberg. Grupp oli selles osas ka kenasti isetoimiv, et liikmed andsid üksteisele märku, kui keegi liiga isiklikuks või hinnanguliseks läks. 

Triinu sõnas, et tema jaoks oli märgiks see, kui hakati välja tooma koolide ja õpetajate puudujääke, hakati süüdistama teisi. “Sel ajal kirjutasin pikema postituse ka õpetaja eriolukorrast, et rõhutada eriolukorra erilisust kõikide jaoks. Peale seda hakkas olukord pisut leevenema. Samuti jälgisime kolmekesi grupi emotsionaalset taset ja seda, et hoitakse kinni viisakast toonist.”

Mille üle lapsevanemad kõige rohkem arutlesid, kus oli rohkem abi ja toetust vaja?

Anna Gramberg: Kuumemad arutelud olid ikkagi teemadel, kuidas nüüd lapsevanemana seda kodus õppimist korraldada ja kogu elukorraldusega hakkama saada. Selgelt tuli välja, kui erinevad on olukorrad ja võimalused (nt üksikvanemad, palju eri vanuses lapsi peres, mitte kõik lapsevanemad ei saanud koju jääda, erivajadustega lapsed; lapsevanem, kes on ise õpetaja või kes ise näiteks kõrgkoolis õppija rollis). Lisaks peegeldus ka erinev lähenemine koolide poolt, mida nõuti, mida ei nõutud. Ja muidugi paljud avastasid, et on nüüd justkui õpetaja rollis ja on vaja orienteeruda erinevates õpikeskkondades. Arvan, et innustasid hakkama saamised ja erinevad loovad lähenemised. Näiteks video, kuidas laps koduõuel endale kehalise kasvatuse kava teeb või kuidas suurest igavusest oma toas suurpuhastust tegi. Samuti jagati ägedaid ja tegelikult väga lihtsaid lahendusi, näiteks kuidas päevakava koostada, rolle jagada või lihtsalt meeldetuletused, et võiks ka vahepeal chillilt võtta.

Triinu Pääsik: Subjektiivselt jäi mulje, et lapsevanemad teevad väga palju õpetaja tööd distantsõppe ajal ära, mida näitas ka see, et püüti leida n-ö õigeid vastuseid ja lahenduskäike avalikust grupist. Õpetaja seda ei tea ning näeb vaid laitmatut tööd, mis talle esitatakse. See omakorda loob aga illusiooni, et laps valdab mingit teemat väga hästi. Selle kõrval aga visati kive õpetajate kapsaaeda, sest õpet ei toimunud. Ühelt poolt olen nõus – õpetajad püüdsid samuti n-ö ellu jääda ning valida enda jaoks kõige säästlikuma variandi, mis tähendaski, et ülesandeid anti, kuid õpet ei toimunud.

Teisalt näitas kogu grupis toimunud arutelu, et õppijad on muutunud õpetajast nii sõltuvaks, et iseõppida ei oska. Minu jaoks oli see märgiline tähelepanek nii õpetajate, lapsevanemate kui kogu haridussüsteemi osas – see, mida praegu (tavaõppes) koolides viljeletakse, ei tooda iseõppivaid õppijaid. Oli aga ka neid õpetajaid, kes pakkusid distantsõppe ajal õpilastele põnevaid ülesandeid, mida kasutati kogu pere tegutsemiseks.

Mind rõõmustas just lapsevanemate pool - leiti võimalusi, kuidas olukord enda kasuks pöörata ning nautida perega koos veedetud aega. Näis, et olukorda nautisid need õpilased, õpetajad ja lapsevanemad, kellelt oli vähemalt üks kohustus tavaolukorra mõttes ära võetud. Õppijad, kes ei saanud trennis käia, said rohkem aega koolile pühendumiseks ja õpetajad, kes muidu olid täiskoormusega tunnist tundi rapsimas, olid nüüd kodus ja said aega mõtisklemiseks. Selle kõrval hullusid aga need, kes olid sunnitud kõike korraga suutma - sinna hulka kuulusin ka mina. Eriolukorras olin täiskohaga tööl, sessioonõppes ülikoolis ning jagasin kodukontori aeg-ruumi 4,5 aastase tütrega, kes pole harjunud nägema emmet koguaeg ekraani vahtimas ning tundis tähelepanust puudust.

Anna Gramberg: Meil oli väga toetav ja orgaaniliselt toimiv tiim. Tekkisid ka aktiivsed grupi liikmed, kes postitasid, aruteludes osalesid. Alguses proovisime rohkem jagada, kes mis ajal saab postitustel silma peal hoida, hiljem toimis see sujuvalt: usalda gruppi, usalda protsessi. 

Mida te ise distansõppest õppisite?

Anna Gramberg: Mõtle ette, aga ära üle mõtle; rahu, ainult rahu; anna aega atra seada; usalda last, kooli ja iseennast. Küsi abi ja kasuta teiste häid nippe. Minu põhiline äratundmine: tegelikult ma ei pea olema õpetaja rollis, sest laps ja õpetaja said selle poolega kenasti omavahel asjad aetud (kui juba süsteemid hakkasid paika loksuma). Eriti armas oli, kui noorem laps võttis endale virtuaalselt seltsi klassiõe, kellega koos nad igapäevaselt õppisid ja vahepeal ekraani vahendusel mängisid. Mina sain jätkuvalt olla toetav lapsevanem. 

Triinu Pääsik: Õppisin, kui olulise väärtusega on see, mida me ütleme ja see, mida me teeme – kas käitume oma sõnade järgi või on need lihtsalt sõnad. Selle aja jooksul leidsin üles mitmed teemad, mille kohta leiab minu arvamuspostitusi ning artikleid ja need omakorda on toonud mu juurde mitmed põnevad inimesed ning koostööpakkumised. Oluline on leida üles inimesed, kellega jagatakse sarnaseid väärtusi. Koduse distantsõppe grupp oli samuti üks võimalus jagada enda väärtusi nii sõnades kui tegudes, et leida uusi mõttekaaslasi. Ma ei tunne Annat ja Mari-Liisi väga palju, kuid tean, et jagame sarnaseid väärtusi ning teadsin, et neid saab usaldada. Minu soov oleks, et sama toimuks ka koolides ning kooli ja kodu koostöös.

Foto: Photo by NeONBRAND on Unsplash