Veebiminut õpetajaga – õppija õpetajana – Leili Naan


Avaldaja:Kristi Semidor04. November 2010

Eesti Rahvusraamatukogus Austria, Saksa ja Šveitsi saali juhatajana töötav Leili Naan arvab ise, et ei erine teistest praegusest õpetajatest, kes juba väikse tüdrukuna kogu südamest õpetajaks saada ihkasid. „Mängisin kodus ka suviti kooli ja tüütasin sellega oma vanemaid õdesid-vendi. Hiljem lisandus armastus saksa keele vastu ja nii saigi minust saksa keele õpetaja.“ Ka praegu rahvusraamatukogus töötades puutub Leili palju kokku saksa keele õppijate ja õpetajatega. Eesti Saksa Keele Õpetajate Selts omistas 2010. a. veebruaris Leili Naanile aastate tegija tiitli. „See tähendab, et meie tööd on märgatud.“

Kui sageli end õppija rollist leiate? 
Iga päev tuleb midagi juurde õppida. Iga uus projekt nõuab pisut teist lähenemist, ettevalmistust ja enesetäiendamist. Kodus õpin koos lastelastega näiteks dinosauruste saladusi tundma ja loomi joonistama. Vabal ajal meeldib kudumismustrites tuhnida või suviti aiatööks uusi teadmisi ammutada. Internetimaailm pakub pidevalt uusi väljakutseid.   
 
Milline õppija olete?
Olen järjekindel ja pusin iseseisvalt, kuni asi selge või õnnestub, ma ei hakka kohe abi otsima. Rühmatöö meeldib, aga üldiselt olen ma koolitustel pigem tagareas istuja ega trügi vestlema. Raamatuid loen meelsasti ja internetita ei kujuta oma tööd ja suhtlemist enam ammu ette.
 
Millisel koolitusel olete viimasel ajal osalenud?
Osalesin Incape Koolituse poolt läbi viidud teeninduse juhtimise koolitusel, mis oli väga asjakohane: andis palju mõtlemisainet iseenda ja kolleegide isikuomaduste üle ning sellegi kohta, kuidas neid teadmisi töö efektiivsel organiseerimisel rakendada. See pole ju tegelikult uus tõde, aga olen veendunud, et mingi aja tagant tuleb ennast ikka ja jälle n-ö „üles äratada“. Huvitav oli ka veebilehe kujundaja koolitus.
 
Millist professionaalset arengut toetavat koolitust tulevikus tahaksite läbida? Kas olete tundnud soovi midagi täiesti erinevat proovida ja elus kannapööret teha? 
Ei ole soovinud, sest mul on vedanud (ehkki elu kulgedes see alati nii ei tundunud): alustasin saksa keele õpetajana, siis muutsin elukohta ja läksin tööle lasteaeda, sealt koos oma rühma lastega kooli algklassiõpetajaks ning seejärel sai minust ringiga taas saksa keele õpetaja. Elu ise sättis mu ette vaheldust ja pakkus uusi väljakutseid, pidin ennast alati tõestama, juurde õppima, ümber õppima – pingutasin ning andsin endast parima. Raamatukokku tööle minnes uskusin, et mind ootab ees hoopis teistlaadi töö, ent side koolidega on praegugi oluline osa minu igapäevases tegevuses.
Leili Naan peab oluliseks tunnustuseks Austria, Saksa ja Šveitsi saalide pikaajalistele ja tublidele pingutustele saksa kultuuriruumi tutvustamisel hiljuti talle üle antud Theodor Aue kultuuripreemiat.
 
Mida õpetlikku viimati lugesite/vaatasite/kuulasite, kus midagi teid põhjalikult raputas?
Saksa filminädalal vaatasin uut saksa mängufilmi „John Rabe“ – filmi heast ja kahjuks vähetuntud sakslasest, kes II maailmasõjas päästis üle 200 000 hiinlase elu.
 
Foto: Teet Malsroos
 
Koolielu
Lisatud 4. novembril 2010

Haridus- ja Noorteamet