Mõisa avastusõpe ainete integreerimise vahendina
Mõisad on läbi aegade olnud Eesti tuikpunktideks. Kuna mõisad rajati üldjuhul looduskaunitesse kohtadesse, siis annab see suurepärase võimaluse ühendada paikkonna ajaloolis-arhitektuuriline taust loodusega. Viimase puhul tuleb lisaks liigirikastele parkidele (kus võib leida nii botaanilisi kui ka zooloogilisi objekte) rõhutada veekogusid, mis võimaldavad jälgida erinevaid füüsikalisi seaduspärasusi. Märkimata ei saa jätta ka majanduslikku ja kultuurilist aspekti (vt. joonis allpool). Kuna mõisate omanikud olid meie mõistes võõramaalased, siis on siin kohal sobiv sisse tuua nii keelelised (eelkõige saksa ja vene keel) nüansid kui ka sellega seonduv kultuuriline taust (näiteks kohanimede päritolu). Omaette valdkonnana avaldub mõisate tänapäevane olukord, mis peegeldab väga ilmekalt nii piirkonna arenemisvõimelisust kui ka atraktiivsust.

Mõisa avastusõppe abil tulemuste saavutamiseks eelneb pikk „kodutöö”: tööjuhendite koostamine, kõnealuse piirkonna tundmaõppimine kirjanduse ja meedia põhjal. Tööülesanded jaotatakse õppijate ja juhendajate vahel arvestades üldist teadmiste eeltausta, oskusi ja huvisid. Kusjuures erinevate piirkondade puhul võib uurimuslik olukord olla küllaltki erinev (näiteks võib mõni õppija olla antud paikkonnaga enne mingil määral tuttav, hankides nii infot kohtadest, kuhu teistel juurdepääsu ei ole, siia kuulub igasugune suulise „pärimuse” kogumine). Nii ei asuta õppesituatsioonis avastama tundmatut kohta, vaid kõik toimub vastavalt eelnevale suuremale põhjalikule kavale, kus leiavad kajastust kõik eelpool esitatud aspektid, mille rõhuasetus sõltub otseselt ainekavas esitatud nõuetest. Ajaloolise ja arhitektuurilise külje valgustamiseks on ilmunud rida erineva sisu ja suunitlusega mõisaraamatuid (olulisemad autorid A. Hein, J. Maiste, I. Sakk, V. Praust, A. Särg).

Meetodi käigus valmivad kohapeal juhendaja/juhendajate eestvõttel uurimused/kokkuvõtted piirkonna olulisusest, mille tulemusi jagavad õpilased ka üksteisega ning hiljem ka õppeasutuse üldsusega. Kohapealne välitöö nõuab paindlikkust, kuna kõiki õppesituatsiooni käigus ettetulevaid nüansse ei ole ka parima ettevalmistuse juures võimalik ette näha.

Milleks selline meetod?
Meetodi eesmärgiks on anda võimalikult mitmekülgne ülevaade Eesti olulisematest piirkondadest, rakendades võimalikult suurt õppeainete integratsiooni spektrit. Kaugemaks eesmärgiks on õppijate ja organisatsiooni arenemise ja enesetäiustumise võimalused läbi konkreetse õppejuhtumi.

Eelpool nimetatud meetod on väikeste muganduste ja rõhuasetuse muutustega pea universaalne kasutamaks erinevates geograafilistes piirkondades, erineva vanusega õppijate puhul. Vastavalt soovile/võimalusele võib esile tuua antud piirkonna ilmekaimat aspekti: arhitektuuri, väljapaistvaid ajaloolisi omanikke, eriliselt liigirikast parki või muud sellist. Kaasates integratsiooni teiste ainete õpetajaid on võimalik luua ühtne professionaalne meistriklassi õppemeetod, mille positiivne tulem on kõigile osapooltele pea mõõtmatu. Olulisim selles aspektis on võimalus kõigil osapooltel areneda läbi praktiliste tegevuste. Kunagi ei ole kellegi teadmised ja oskused lõplikud. Üht ja sama mõisa võib külastada korduvalt ning ikkagi veel mõne uue nüansi avastada.

Kes saab mõisate uurimisest kasu?
Olulisemateks huvigruppideks on nimetatud meetodi puhul õppijad ning õppeasutuse õpetajad/personal. Õppeprotsess on teatavasti alati kahepoolne. Igasugune geograafilis-ajalooline mõisaekskursioon on seda sõna otseses mõttes, sest nn. kamba peale tekkiv teadmus on alati suurem, kui mis tahes erudeeritud eksperdi puhul. Siin hakkab tööle nn. kollektiivne mõte, mis rajaneb eelkõige ainetevahelisel integratsioonil ning endas peituva avastusvõimalustel. Kuna oma tegevused/uurimissuunad valitakse vastavalt eelteadmistele ja huvidele, siis kujuneb igati positiivne professionaalne õhkkond, mis on oluline avastusliku teadmuse tekkimiseks.

Meetodi ideaalilähedaseks rakendumiseks kaasatakse võimalikult palju organisatsiooni eritasemelisi liikmeid – selle tulemusena rikastub oluliselt kogu organisatsioon, mis omakorda tõstab läbi positiivse elamuse oluliselt organisatsiooni väärtust ning läbilöögivõimet. Edukas on olnud vastava meetodi kasutamine organisatsiooni personali hulgas (kaasati ka osaliselt õpilasi), pakkudes kõigile osavõtjatele tänuväärset võimalust oma teadmisi täiendada ja oskusi proovile panna.

Eelkõige on meetod mõeldud vastava valitud piirkonna tundmaõppimiseks ning selle olulisuse mõistmiseks. Isegi esmapilgul seostumatutes piirkondades (näiteks Tallinna linnas) võib leida seotust mõisatega. Ühe võimaliku tööülesande/probleemina saab püstitada õppijate ees küsimuse kunagiste mõisate ja tänase linna piirkondade nimeseose kohta. Kahtlemata ilmnevad siin suuremad ühtelangevused, kui keegi arvata oskaks. Jäänuknimesid võib leida isegi mõnede koolide nimedest. Teiseks oluliseks aspektiks on mõisate säilivus ning nende arhitektuuriline ühilduvus tänase linnapildiga.

Joonis: Selline võiks välja näha üks võimalus mõisa avastusõppe lähenemistahkudest. Esitatud mõistekaardi põhjal on kaunis lihtne iseseisvat õppekäiku üles ehitada.

Foto1: Keila-Joa loss 1840ndatel aastatel. Selle gravüüri ja järgmise foto põhjal on võimalik koostada ülevaadet mõisas toimusnud muutustest (eriti selles osas, mis puudutab väliseid muutusi). Samuti on kõnealused fotod suurepärasteks illustratsioonideks õppijate uurimustöös.
Foto2: Keila-Joa loss tänapäeval. Autori fotod.

Alo Särg
Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi geograafia õpetaja-kvaliteedijuht
Geograafia ainesektsiooni juht
Lisatud 18. novembril 2010