Kaasaegseid kunstnikke näeme vaatlevat maastikužanri pikendusena nii sotsiaalselt kõnekaid tühermaid kui indiviidi üksindust inimmassis, aga samahästi ka kiretult kauneid mäestikuvaateid või autoaknast möödavilksatavaid pastoraale. Enamasti on autori positsioon vaatleja, kadreerija, jäädvustajana seejuures tajutav – isegi kui rõhutatakse kiretust või juhuslikkust. Peerna lähenemise oma ainesele muudab tähelepanuväärseks tema eriline sisse- ja kaasaelamisvõime. Kunstnik pole siin lihtsalt looduse vaatleja või imetleja, vaid omamoodi insider – pühitsetu, kes ei lase end petta pinnavirvendustel, vaid teab ja tunneb masinavärgi neid hammasrattaid, mis kõik muu liikuma panevad. Peerna läheb väga vahetult oma ainese sisse, ent siis nagu lahustub selles ära – nii et kuigi tegu on selliste stiihiate nagu tuul, vesi või valgus kahtlemata subjektiivse ja omanäolise käsitlemisega, taandub tõlgendaja isik kuhugi ära, eesriide taha. Mis toob paratamatult mõtte, kas ei ligine kunstnik – võib-olla täiesti kogemata – siin omamoodi jumalikule või vähemasti objektiivsele vaatenurgale... Muutudes sensitiiviks, meediumiks, kes vahendab meile mingit kõrgemat kunstilist tõde.

Peerna kirjutab oma pealkirjad inglise keeles. "The Edges of Wind and Light" kõlab julgelt ja isegi pretensioonikalt. Milan Kundera "The Unbearable Lightness of Being" ja "Eternal Sunshine of the Spotless Mind" (Michel Gondry film, mille peaosades Jim Carrey ja Kate Winslet) olid minu jaoks esmased spontaansed kultuuriseosed. Muidugi on see üksnes märksõna-tasand, ent teatud eeterlikkus ja karge meel on kvaliteedid, millest Peerna puhul kuidagi mööda ei saa. Nojah, mõeldes kodumaa loodusele kui juba tosin aastat Ameerikas elanud kunstniku nostalgia-allikale, lisagem siis nimekirja ka August Gailiti "Karge meri"!

Igatahes on muljetavaldav see lihtne, kuid samas fundamentaalne mõttetegevus, mis Peernal "oma" stiihiate tunnetamisega kaasas paistab käivat. Ta näib oma tuulepööristes ja valguse-varju-mängudes puudutavat ka nende nähtuste abstraktset, filosoofilist, ehk matemaatilistki olemust. Hoog ja spontaansus ei jää piirduma üksnes emotsiooniga, vaid kristalliseeruvad raskesti sõnastatavateks, kuid samas selgelt piiritletud mõttekonstruktsioonideks ja tajuüksusteks. Valguse ja tuule "äärtest" rääkimine viitab autori teadvustatud huvile piirialadel toimuva vastu. Võib-olla on siin tegu ka linna ja maa piiriga? Mängib ju Peerna kui algupäralt "maarahva tütre" elus olulist rolli selline jõulise kuvandiga hiidlinn nagu New York. Mulle tundub, et tema tuulepöörised ongi kohati urbanistliku varjundiga – küll ürgjõududest kantud, kuid samas kandiliste kõrghoonete vahele kammitsetud, elegantsed ja omajagu abstraktsed. Ja intelligentsed. Mis on ühe loodusnähtuse puhul ehk esmalt ehmatav, kuid viimaks ikkagi põnev asjaolu.

Jaanika Peerna (s. 1971) on omandanud kunstiõpetaja hariduse Tallinna Ülikoolis (MA 1995), täiendanud end Soomes (University of Art and Design, Helsingi, 1998) ja USAs (MFA, intermedia design, SUNY New Paltz, 2005). Töötab video, installatsiooni ja joonistamise vallas, teeb koostööd muusikute ja tantsijatega. Elab ja töötab New Yorgis. Näitusetegevusest tõstab kunstnik ise esile järgmist: grupinäitus NEW (kuraator Paul Kahn) Pariisis galeriis Lavignes Bastille (2008), kust Peerna töö soetas oma kollektsiooni Prantsuse Rahvusliku Kunstikogu; videoinstallatsioon näitusel "Film on Water" (Mill Contemporay Art Space; kuraator Cynthia Reeves, New York); aastal 2011 on tulemas isikunäitus Pelavini galeriis New Yorgis, kus saavad väljas olema nii joonistused, valgusinstallatsioon kui videod. Eestis nägi Peerna loomingut viimati pealkirja all "Tuule äär" galeriis ArtDepoo 2010. aasta suvel.

Näitus jääb aadressil http://www.kunstikeskus.ee avatuks 31. detsembrini 2010.

Lisatud repro: Jaanika Peerna. Õhu tants (2010)

24h galerii on osa portaalist http://kunstikeskus.ee, mille eesmärgiks on luua ligipääs kvaliteetsele kunstile üle Eesti – ka Kihnu, Kanepi ja Kiviõli inimestele – ning seda 24 tundi ööpäevas.

Vano Allsalu, http://kunstikeskus.ee toimetaja
Lisatud 18. novembril 2010