Kai Võlli, Johannes Käisi Seltsi juhatuse liige, kuidas Tartus läks?

„Läks hästi, nii emotsionaalselt kui ka uute asjade lisandumise mõttes; oli võimalus vaimustuda sellest, mida õpetajad tahavad teha, suudavad teha ja teevad ka.“

Mis seda vaimustust tekitas?

„Kui alustada algusest, siis näiteks see, et õpetajad osalevad kirjutiste võistlusel. Osalejaid ei ole palju, aga see on üks märk, et õpetaja tahab oma töö üle mõelda. Paide Ühisgümnaasiumi õpetaja Heli Prii ütles just, et ta ei ole esimest korda kirjutamas, ta käsitleb kirjutamist kui võimalust oma töö üle arutleda ja mõelda. Tema tööst sai lugeda, kuidas esimese ja kaheteistkümnenda klassi koostöö ei tähenda ainult kahele aktusele koos tulemist, vaid see tähendab sisukat koosolemist terve õppeaasta jagu.“

Kirjutiste võistlus – see on haridus- ja teadusministeeriumi ning Johannes Käisi Seltsi koostöös toimuv pedagoogiliste kirjutiste võistlus, kus üldteema on „Tervislik õppekeskkond – hariduspüramiidi alus”. Kirjutaja ülesanne on teemat täpsustada ja leida oma kirjutisele sobiv pealkiri.  Palju töid laekus ja kes osalesid?

„Kunagi oli osalemine ka kategooriate kaupa, õpilased, õppejõud, õpetajad eraldi. Kahjuks kõik teised kategooriad peale õpetaja oma on tühjaks jäänud. Nüüd olemegi öelnud lihtsalt, et on pedagoogiliste kirjutiste võistlus.
Sel aastal tuli 4 tööd. Ei teagi, kas teema pole enam kütkestav, sest meil on üks teema mitmeks aastaks. Selle mõttega, et need, kes esimene kord ei jõudnud, kirjutavad nüüd, on aega kauem süveneda. Eks õppekavauuendus on samuti õpetajatele tööd juurde toonud… Aga neli tööd on ka hea, parem kui mitte ühtegi või ainult üks töö. Varem on nii rohkem kui ka vähem olnud. Korduvaid kirjutajaid on ka päris palju.“

Kui ikka Käisi selts ja selline teema pakutakse välja, siis mütsiga lööma ei tulda…

„Ja, seda ka. Põhitekst võib olla kuni seitse lehekülge, lisad võivad juures olla. See nõuab mõtlemist, mida lisad illustreerivad ja mis seal kirjas on.“

Keda tunnustati?

„Kirjutiste võistluse puhul väärisid tänukirja kõik, rahaliselt tunnustasime Heli Priid Paide Ühisgümnaasiumist ja Reet Bobõlskit Rakvere Gümnaasiumist.“

Juubelikonverentsist veel…

„Näiteks Kurtna kooli ettekanne, kus kuulasime, missugune on õppimise füüsiline keskkond. Minu jaoks oli väga tähtis, et see füüsiline keskkond ei pea uues koolis kohe valmis olema, vaid õpilastel peab olema osa ja võimalus selle loomisel kaasa lüüa. Arvestatakse, missugused olid ootused maja valmimisel lastel, lastevanematel, õpilastel. Ja tõesti, Kurtna kool sai selline nagu taheti.
Või samas Kurtna koolis on oma mesila. Lapsed rääkisid, kuidas neist mesinikud said, mida tähendab kolme mesipuu pidamine (http://kurtnakool.ee/).

20 aastat Johannes Käisi Seltsi, see on pikk aeg. Mis on seltsi tegevana hoidnud?

„Ühelt poolt usun, et see tugev alus, mille eest seisis Paul Lehestik (1926-1994, pedagoog). Muidugi ei suuda me praeguses ajas järgida, et aastakonverentsil oleks 200 inimest, aga siis ei olnud ka suvekooli.
Aga arvan küll, et Paul Lehestiku entusiasm. Teisalt Arvi Leosk (1941-2008) juhatuse esimehena arvas, et noori inimesi on juurde vaja. Et nad just juhatuses aktiivsed oleksid. Seltsi elujõud peitubki selles, et erinevas vanuses inimesed on esindatud, 90ne ja 30ne eluaasta vahel. Võib-olla ka see, et meil on erinevate haridusastmete inimesi, lasteaiast kõrgkoolini. Mida ise pean tõdema, et kes on ikka Käisi tekste lugenud, see on vaimustatud ja soovib seltsi kaudu rohkem saada niisugust, mida järgida ja mille üle mõelda.“

Käisi tekstide juures võivad vaimustada lihtsad asjad…

„Näiteks kuidas tööjuhendit koostada. Kui õpetaja ei leia õpikust seda, mis teda rahuldaks, siis Käisilt leiab väga head õpetussõnad, mis sobivad. Ka tema didaktikaprintsiibid on tegelikult aegumatud. Juba tema pealkirjad on sellised, mis panevad mõtlema. Aga Käisi seltsi eesmärk on toetada kooliuuenduslikku tegevust, nii et seda ei ole, et kui Käisi pole uurinud, siis seltsi ei saa.“

Mis on Johannes Käisi põhimõtetest, õpetustest  praegu koolis üle võetud?

„Ma ei tea, kas „üle võetud“ on õige väljend.  Kunagi nõukogude ajal oli õpik „Kodulugu“, koostajaks Käisi õpilane Aleks Valner.  Vastuvõtmisel arutati, et imelik, valdavalt on ju Käisi tekst, aga kui Käisi nimi juurde panna, siis see raamat läbi ei lähe. Niiviisi on praegu kodunenud paljud asjad, mida me lihtsalt ei oska Johannes Käisiga siduda. Näiteks me ei kasuta üldõpetust, aga õppekavast tuttav lõiming on ka üldõpetuse lahendus või õigemini üldõpetus on üks lõimingu lahendusi. Õpimapp, kujundav hindamine – kõik, mis tundub uus, oli Käisil olemas. Pädevuse mõistet Käisil otseselt ei olnud, aga kuidagi ei saa öelda, et pädevused poleks Johannes Käisile tähtsad olnud.“

Konverentsi kava

Lisatud 12. jaanuaril 2011