1969. aasta detsembrikuus toimus Tallinnas kohvikus Pegasus, tolleaegse noore intelligentsi kogunemiskohas, näitus, mille plakatil oli Leonhard Lapin kujutanud Campbelli supipurki à la Warhol. Näituse nimi – "SOUP 69" – ja näituse eestvedajad Leonhard Lapin, Ando Keskküla ja Andres Tolts said popkunsti märgiks ja sünonüümiks aastateks. Nähtuse lõppu on raskem fikseerida. Aastatel 1972–1973, kui pop-ideedest vaimustunud üliõpilastest iseseisvad kunstnikud said, vaibus kollektiivne mäslemine ja olulisemaks osutusid individuaalsed otsingud, kuid just siis hakkas popkujund tasapisi mõjutama vanemate kolleegide loomingut ning vallutama ka rakenduslikumaid sfääre – trükiste (raamatud, ajakirjad, plakatid) kujundust, teatrikujundust, jõudes 1974. aastaks animafilmini. Popkunst oli tulnud, et jääda.

Maailm muutus kuuekümnendatel, ka siinpool raudset eesriiet. Popkunst paiskas segamini arusaamad kõrgest ja madalast kultuuris – kopeerimine ja kitš, rahvaglamuur ja subkultuurid, moed ja trendid, rokkmuusika ja noortepeod, kogu noorte elustiil sai uue kultuurivälja võrdseks osaks. Kultuurisfäär pöördus vääramatult.

Näitus on jagatud neljaks osaks: uut kujundimaailma oli näha kõigepealt ANK 64 põlvkonna pinnalistes erksavärvilistes guaššmaalides. See osa kannab pealkirja "Rõõmus pop". Teine suur alajaotus, "Union-pop", esitab kahe rühmituse – Visarid (loodud 1967) ja SOUP 69 kunstnike loomingut. Kolmas jaotus – "Linnautoopia" – on meie popi oluline osa. See räägib põlvkonna utoopiatest, igatsusest dünaamilise kaasaegse keskkonna järele. Näituse lõpetab Kiwa näituseks valminud maalisari – vildikamaalid koondnimetuse all "Avant-pop".

Näituse kuraator on Sirje Helme, kujundaja Andres Tolts. Veebruaris 2010 ilmub näituse kataloog.

Näitus jääb avatuks 11. aprillini 2010.

Eesti Kunstimuuseum
Lisatud 24. novembril 2009