Inimene mõtleb kogu aeg ja kõikjal - hommikul silmaluuke avades hakkab mõte liikuma ja õhtul enne unehõlma vajumist on viimane tegevus mõtlemine. Inimene teadvustab enese jaoks selle tegevuse konkreetselt siis, kui mõne teema kallal pikemalt juurdlema jääb: midagi planeerib, lahendab, muretseb, otsustab. Sellisel juhul võetakse mõtlemiseks aega, leitakse rahulik nurgake, keskendutakse, süvenetakse ning teatatakse segajatele, et vaim tuli peale. Teed käies, koolipingis istudes, kooki küpsetades läbivad meid aga väga mitmed mõttevälgatused, mida me mõtlemisena ei registreerigi. Ja ega see polegi oluline. Oluline on see, et mõeldaks häid mõtteid ja et ka läbi pea vilksatavad mõttekäigud oleksid positiivsed. Arvan, et mõttel on väga suur jõud mõtleja enda jaoks. Me ei saa keelata lindudel lendamast üle meie peade, küll aga saame valida, kas laseme neil oma pähe pesa teha või mitte. Sama on mõtlemisega - me saame teha valiku heade ja halbade mõtete vahel ning lubada oma elu juhtima hea.

Kui inimesel on rikas kogemustepagas ja avar silmaring, siis on väga tänuväärne, kui ta oma häid mõtteid kirja paneb ja mingil viisil kaaskodanike seas levitab. Siinkohal nõustun Schopenhaueriga, kes ütleb, et lugemine pole mõtlemine enese, vaid kellegi teise peaga. Väga kahju on inimestest, kes loevad kooliajal kohustusliku kirjanduse läbi, arvates sealjuures, et seegi on liigne pingutus ja ajaraiskamine ning ülejäänud elutee käivad kauge kaarega raamatutest mööda. Need inimesed pole mõistnud, et lugedes viibitakse alati parimas seltskonnas (Sidney Smith 1845). Ja veel oma valitud seltskonnas, sest raamatute valik on ju niivõrd lai, et iga soovija peaks leidma omale sobiva lektüüri, mis hingekeeli puudutab, huvitab, harib, lohutab, lõbustab jne. Mingil määral mängib lugemisharjumuse kujunemisel kindlasti rolli lapsepõlves kogetud ema-isa eeskuju - kui vanemad koju raamatuid ei too, lastele ette ei loe ning ise ka sellise ajaviitega ei tegele, siis on raamat lapse jaoks taunimist vääriv, igav ja tundmatu võõrkeha, mida hakatakse vältima.

Lugemine on vaimule sama, mis võimlemine kehale (Sir Richard Steele 1710). Kui inimene loeb, siis saab tema vaim treenitud: muutub ärksaks, vastuvõtlikuks, analüüsivaks, kaalutlevaks, tasakaalukaks, targaks. Lugev inimene ei mõtle piiratult, vaid näeb kaugemale oma kodumättast ning mõistab ja sallib erinevusi, sest ta on eluga   kursis -  teab, et kõik siin elus kordub ja on ajast aega.

Lugemine on hea ajaviide. Kui ajaloos on olnud perioode, mil inimestel on olnud tegu, et igavust peletada, siis kaasajal on probleem pigem ajanappuses - kiire ajab kiiret taga ning niisama aega viita polegi vaja. Seetõttu on ka raamat kui mõnus ajaviitmise abivahend paljude jaoks tundmatu. Nooremal põlvkonnal, kellel aega põhimõtteliselt jagub, on esimeseks aja veetmise valikuks teinud arvuti või muu elektroonilise meelelahutusvidina. Mingil määral sisaldavad ju needki tegevused lugemist, kuid ei tekita kindlasti mitte sellist vahetut ja pikaajalist emotsiooni ja rahulolutunnet nagu raamatu lugemine. Arvutist saadav info on liialt valmis ega tekita kujutluspilte ega pane kaasa mõtlema. Seetõttu tunnen südames valu ka audioraamatutele mõeldes, kartes, et need uue ajastu leiutised vähendavad raamatute lugemist veelgi. Muidugi on mugav torgata CD mängijasse ning kuulamise ajal ise hoopis midagi muud teha, kuid siiski võiks teise inimese raamatuks kirjutatud mõtteid nii palju austada, et ise lugemisse süvenedes talle oma aega, silmi südant, lugemisoskust ja ainutähelepnau pühendada. Lugemine on nagu otsekontakt raamatu autoriga. Ja milline hea lõhn on raamatutel - neist uuematel trükivärvi aroom ja vanematel väärikas koltunud paberi lõhn. Arvan, et raamatute ettelugemine audioraamatuna võiks jääda rokem laste jaoks ja täiskasvanu otsustagu ise, kas ta üldse loeb või ei. Raamatut ei saa “läbi võtta” muuseas…

Kirjutamine on mõtlemine sõrmedega (Isaac Asimov 1992). Kirjutamine on hea oskus, mille kaudu saab oma mõtteid teiste inimestega jagada. Nendega, kes on kaugel ja kellega igapäevane kontakt puudub. Mõte jookseb peas ja käsi liigub paberil ning koostöös vastuvõtliku lugemisoskusega saab maailm rikkamaks.

Käekiri räägib inimese kohta nii mõndagi, seetõttu on kurb, et kaasajal toimub enamus kirjatööd arvuti vahendusel. Arvutikirjutisega  ei tule saajale kaasa ainult sellele kirjutajale omast - tema käekirja. Noorem põlvkond valdab aga suurepäraselt lühendite ja emotikonide kirjasüsteemi, mis on vägagi solvav vanale ja väärikale paberi-pliiatsi rakendile.

Kardan, et lugemise ja kirjutamise elektrooniliseks muutmine muudab ka inimese mõtlemise masinlikuks ja stereotüüpseks. Kas seda on ikka vaja? Peaksime väga väärtustama vana aja tarkusi ja oskusi, sest need olid inimlikud.

Lugemine teeb inimese täiväärtuslikuks, mõttevahetus kärmeks ja kirjutamine täpseks (Francis Bacon 1626).

Terje Vooglaid
Eesti Lugemisühingu esseekonkursi võistlustöö 
Lisatud 10. veebruaril 2011