-„Ma ei taha jälle seda mängu mängida, sajandat korda seda muinasjuturaamatut ette lugeda, kaks tundi kelgumäel külmetada.“
 -„Aga, emme, mida sa siis tahad?“
-„Lugeda.“

Keedan vee, mikserdan vahukoore. Sätin Tõnni kärusse ja taksi rihma otsa. Ei lähe kaua, kui koeral piss tehtud ning põnn magab. Tõstan pojakse voodisse. Usun et naeratan sügavalt, nähtavaltki, magusalt: magav laps on parim ning kohe saan vajuda raamatusse. Jääb kohvile ja vahukoorele lisada veel kaneel ja vaniljesuhkur.

Loen alati ühes ja samas kohas: vanas, rohelise sametiga kaetud tugitoolis. Jalad laual. Paremal käel aknasein (vajadusel näeb, mis naabermaja hoovis huvitavat sünnib või kui sõber rebane mööda jalutab), jupp tähtvererohelusest silmanurgas. Taks norskab kotttoolis magada ja kass kerib samuti lähedale vaibale magama. Mõnus vaikus, kohv, read, mõtted. Oledki lõpuks raamatus. Võimalus olla kaks tundi peadpidi raamatuveergudes või veergude vahele või loetust tekkinud mõtetes, mõttelünkades, mõttetühikutes.

Raamatus saan vaikida, hingata päevatoimetuste rutt välja. Olengi loetus ja loetu ümber. Kuulan omi mõtteid, jälgin neid, lähen kaasa. Meel on hõivatud just niipalju kui tarvis. Alguses terava erksusega, siis vabamalt, krambita, vabadusega. Vahel istun siin koos raamatuga või teinekord on siinolemine hoopis ise minus. Ei saagi tõmmata piiri minu ja raamatu vahele, pole esemeid, pole aega. Olen kantud avarusse. Nii palju head tarkust, tunnen enda osa ära. Mõistan.

Siis. Tilgub. Tilgub ühtlases rütmis vastu aknaplekki. Eemal soriseb. Soriseb lakkamatult. Olen kuulama jäänud lume sulamise hääli. Kui mõnus rütm jäävee voolamisest, nirisemisest. Kuulan ennastunustavalt. Nii pikk ja külm ja käre, lumerohke talv hakkab tõesti taanduma. See on kõrvuhellitav hääl.

Raamat on just kui taustaks, ma keskendun lugemisrõõmule, kevade häältele. Naudingutunne oli minus varem olemas, raamat, sulailm kutsusid selle välja. Iga raamat mitte. Tänane ilm küll.

Mulle polegi oluline, mitu lehekülge arukat teksti täna läbi loen või millise autoriteetse autori mõtteid võiksin homme tööl eeskujuks võtta, vaid pigem loen ja kaen, mida need read sinust välja meelitada suudavad, millistele mõtetele suunavad, millist heameelt pakuvad. Vaatan-loen distantsilt. Ma ei õpi teooriaid, ei püüa neist  joonduma, pigem püüan saada endale grammi lähemale. Lugemine ei vii mind ka unistuste rajale ega ka püüdlusesse elada õilsa peategelase elu. Otsin pigem mõtteid iseendas. Seesütlevas käändes. Loen et mõista ja taibata, mida ise tunnen. Tunda ära oma kogemus, see kogemus, mis töötab. Üks näide:
Lugesin (olin lugenud) parajasti: … mõne kodu kohta öeldakse, et see on korras nagu zen- kolooster… õpilased rohisid sametvaiba seest väikeseid rohuliblesid… Ma ei mõistnud, miks mulle meeldib kord enda ümber (korrastatus ka enda sees), aga polnud viitsinud selle korra tagamiseks vaeva näha. Polnud õigemini leidnud piisavat põhjust. Rahumeelset põhjust, põhjust, mis oleks vaba tüütust kohustusest. Nüüd kui olen näiteks hunniku idamaist kirjandust läbi lugenud, siis olen omal nahal kogenud, et koristamisest võib saada nauding. Nii hea on jälgida oma liigutusi, eemalt või vahetult, kerge mõttetegevuse saadab tegevusi nagu vaikse vee vulin. Koristamisest on saanud mõnus rituaal, mille järel (ajal) tunnedki oodatud korrastust. Minu puhul see toimis. Mõistsin seda kogemust, mille olin enda jaoks lugenud.

Lugemisele (koristamisele) ei annaks ma otsust: hea, halb, naudinguga või ilma.  See on minu olemise rõõmu osa. Olemise viis.

Naabriplika koputab kõvasti aknale, Tõnn ärkab. Mina virgun gramm hiljem raamatu –enese seest.
-„Emme, hakkame koos väikest memoriinikest mängima“, ütlevad põnnid.
Rüüpan lonksu külma kohvilõppu.
-„Hästi, paneme kaardid põrandale. Kes on essa?“
Homme saan taas lugeda!
Nüüd aga päevasse ja tegevusse nagu lugemisnaudingusse! See tunne kannab.

Helina Mugra