Kõige kirglikumalt loen… raamatututvustusi. Kümneid. Sadu. Ajalugu, etnograafia, mütoloogia, muinasjutud ja legendid – minu kui kunstniku ja kunstiõpetaja fantaasiat enim taganttõukavad teemad. Ootan laupäevaseid lehti. Lehest pole midagi lugedagi peale raamatututvustuste. Noh, mõnikord kellegi vaimukam või mõtlemapanevam essee. Lehte mulle ei meeldi lugeda. See on vaid halval paberil märkmik.

Mulle meeldib lugeda inimeste nägusid raamatupoes. Neist loeb välja, kas raamat ostetakse nautlemiseks või kingituseks formaalsele tuttavale, või lapsele selleks, et Ehk Ta Ei Istu Nii Kaua Seal Arvuti Taga, või ostetakse see sellepärast, et Kõik Ostavad selle. 

Raamatupood. Kellele kaubariiul kui iga teinegi mõnes supermarketis ja kellele tempel, pühamu, kus, võõrkeeles väljendudes, mõne lemmikteose Viimaksometieestikeelset tõlget märgates „book-gasmiga“ põrandale maanduda ja hinnasilti piiludes jõuetult iniseda. Raamatupood ei ole lihtsalt pood, see on emotsioonide kondensaator. Mida ma tahan. Mida ma saan. Heurekad ja leidmatajäämised.
Mulle meeldib lugeda värske trükivärvi lõhna riiulil või laual, kus See Just Äsja Lebas. See raamat, mis oli mu peas veel enne, kui ta tiitellehte puudutasin. Mulle meeldib lugeda Sinu mõtteid, kui sa loed Minu mõtteid, kui ma loen kokku erinevaid versioone fantaasiamaailmadest, kus mul on Olemas kõik raamatud, mida ma tahan lugeda. Mulle meeldib kasvõi mõttes lugeda neid raamatuid, mida mul Iialgi ei ole võimalik Endale saada.

Raamatukogud. Mulle meeldib, ei, ma pean lugema nende lahtiolekuaeg, sest mul lihtsalt ei seisa need meeles. Raamatukogu on mu kodu kõrval ja mu kooli kõrval, mu kooli sees ja mu kooliteel, mu koolikotis ja pingi all ja aknalaua taga, kuhu keegi on unustanud või visanud  mingid kunagi tasuta jagatud kataloogid. Loen kokku: 250 reprot kunstiteostest. Mõõdan ära: 10 000 sõna. Veerin vaevaliselt raamatu paksuseks 4 cm ja jätan sinnapaika, sest tühi ruum mu raamatukodus riiuli peal on juba ammu loetud. Raamatuid ma pole üle lugenud, kuigi loetud on neist vähemalt 85 %. Umbes 3000? Jah, nii võib see olla.

Kuid need pole enamasti juturaamatud. Need on teadmiste ja oskuste raamatud. Käsitöövõtted, mida tuleb lugeda pealehakkamise ja taipamisega. Filosoofia, mida tuleb lugeda …. Ei, mis tuleb lugedes justkui ise uuesti välja mõelda. Sümbolid ja märgid, mida tuleb lugeda kõigil maailmas eksisteerivail viisidel. Vanasõnad, mida tuleb endale valjusti ette lugeda vajalikult hetkel. Uudissõnad, mida tuleb lingvistikafoorumites lugeda otsekui varem kogemata tundeid, mis lihtsalt tulevad Peale / Pähe ja on vaja omaks võtta.

Mulle meeldib lugeda kriitiliselt. Ma ei mõtlegi vaidlemata jätta – autoriga, tekstiga, teiste lugejatega, õppejõududega. Minu sees tekst alles seedib, sellal kui teised on juba tema poolt alla neelatud. Mulle meeldib lugeda end targaks lugejaks. Võib-olla ma pole seda. Võib-olla ongi mõni tekst vastuvaidlematu. Võib-olla on luule vastuvaidlematu, kaheldamatu…  Mulle meeldib luulet ette lugeda, sest luule on see, millena ta kõlab. Luule pole ainult kirja pandud tekst, vaid peab lendama raamatust välja. Luule on loetud kujutlustest ja loob kujutluspilte, kui oskad neid teda kuuldes lugeda. Sisse lugeda, välja lugeda, ette ja taustaks lugeda, luulega võib seda kõike. Ja võimatu on luulet lõppenuks lugeda, isegi, kui me ei tunne seda enam ära, kui me oleme lõpuni lugenud ja lehte keeranud ja raamatu riiulisse tagasi pannud ja öö ära maganud ja hommikused raamatututvustused läbi lugenud, tuleb ta meile jälle meelde. Ja nii nagu kuuldud luuletus kirjutab end mällu, saab elust läbi „lugemise“ luule. Me loeme silmist ja ridade vahelt ja loeme sekundeid ja aastaid, me mõõdame end lugedes. Mõõdame oma kultuuri kokku lugedes ja üle lugedes. Mis läheb kirja, see loeb. See tuleb arvesse, ent lugemise eest meile arvet ei saadeta.

Mulle meeldib lugeda vanu lemmikuid. Minu lapsepõlveraamatuist saab minu kohta mõndagi välja lugeda. Viplala, Ronja ja kõik need luuletused ja muistendid. Viplalat loen vahel nüüdki, loen endale ja ette, noortele kunstnikele, kes arvavad, et neil kunagi midagi välja ei tule. Loen seda, et nad teaksid: see ei loe, kui ühe või paar korda ebaõnnestud. Ka proovimine loeb.

Mulle meeldib lugeda mustreid, kus ühes märgis on koos mitu kortsus sõrmede liigutust soki kudumisel või kõik tõusvad ja langevad niied, vipid, tallalauad ja vaheldajad on kokku kirjutatud musta ja valgesse ruudukesse. Sõnadeta.

Mulle meeldib lugeda oma kunagiste koolikonspektide emotsionaalset piltkirja, sest ma ei saa mitte midagi aru. Meeldib lugeda iseenda vanu mõtteid justkui võõrast keelt, seda dešifreerida ja lahti mõtestada, minna ülelugemise kaudu endise mina sisse, sest mina olin kunagi see, kes Nemad – õpilased – on praegu. Ma loen end üle, et osata lugeda teiste tundeid ja soove. Ma loen päevikuid, kuigi pole nende arvu üle arvet pidanud. Varem ei lugenud elulood mulle midagi. Nüüd loen neid ja kuulan, kui mulle räägitakse, sest kõik ei suuda või ei jõua kirja panna. Vahel võib inimese lugu lugeda tema näost või riietest.

Loen märke ja keskkonda enda ümber. Loen seda ka, mis sellest mõnikord kirjutatakse, paar lehekülge enne raamatututvustusi hommikustes lehtedes, ent see pole enamasti õige. Ilmselgest ja igapäevasest kirjutatut lugedes jääb vahel tunne, et see tekst on dikteeritud või omakorda kusagilt mujalt loetud. Vahetevahel loen seepärast pigem tänapäevaseid, omamaiseid koomikseid, sest nende pilk meie igapäevasele elule on vahetum ja objektiivsem. Mis sest, et veidike sapisem ja teravam. Ma ei võta loetust ju suhtumist üle.

Mulle meeldib lugeda vaikust. Mulle meeldib oodata bussi, raadiosaate algust või raamatukogu uste avanemist. Mulle meeldib lugeda kujutluspilte algavast päevast ja tänavalt peegelduvaid valguslaike kesköises elutoas. Mulle meeldib lugeda sõnumeid vastasmaja akendest, kus inimesed telekast Midagi Vaatavad. Mulle meeldib subtiitreid lugeda, isegi üle tänava. Tõlge pole justkui sama ehtne kui see, mis on kirjas. On head subtiitrid ja on Täiesti Kohutavad, vahepealseid ei ole. Head subtiitrid tunnetavad võõrast keelt ja selle nüansse, huumorit ning kõnekäände sama hästi kui kivikest oma väga madala ja pehme tallaga kinga sees. Ainult seesuguste subtiitritega filme tohiks näidata, sest Täielik Tõlgitavus on filmi puhul nauditav. Selle saab ainult Alt Lugedes kätte.

Mulle meeldib lugeda üle seda, mida olen äsja kirja pannud. Ma ei tea, kust mõtted tulevad. Mõnikord on nad juba sündides mulle võõrad, kuid Mõtteabort pole ju võimalik… Ega ma seda ei poolda ka. Mulle meeldib lugeda vaba mõttevoolu, tasakaalustatut, end pinevat, lugeda seda nagu võnkeid viiulikeeles. Mõtete kirja panemiseks ei ole retsepti, kuigi neidki loen ma üsna tihti. Hea retsept on nagu filosoofia. Ei piisa vaid koostisainete loetelust. Hea kokk loeb retseptist välja kõik võimalikud viisid ja variatsioonid selle retsepti põhjal midagi valmistada.

Lugemine annab igaühele midagi. Ükskõik mille lugemine võib midagi anda. Isegi kommertsteksti või televisioonikava. Kellelegi ei saa anda retsepti, mida lugeda ja kui põhjalikult, selleks, et Väga Targaks Saada. Kas peabki? Pigem püüda avastada Iva kõigest, mida loed.

Ja mitte ainult sellest, mida loed, vaid ka kohtadest, kus käid! Muuseumid – need on põhjatud raamatud. Ajaränd erinevate lugude maailma. Fotoalbumid, pühapaigad ja isegi tänavavõrgustikud, sillad üle vanade jõgede ja vana kaevu põhi. Terve ilm on raamat ja kogu meie inimkultuurina läbitud teekond on selles kirjas. Loe, kui oskad.

Tuuli Reinsoo
Eesti Lugemisühingu esseekonkursi võistlustöö 
Lisatud 10. veebruaril 2011