Ma õppisingi üsna ruttu lugema. Uudishimu sai minu tõrvikuks keele pimedates koridorides, sest grammatikareeglid valmistasid mulle raskusi väga kaua. Aabitsa lugesin lõpuni kohe 1. klassi alguses ja hiljem igavlesin tunnis, sest ühtegi teist jalutuskäiku sõnamaastike maailma mulle tunnis ei pakutud. Minu algklasside õpetaja ei uskunud, kui ma talle rääkisin, mis raamatuid ma vabal ajal loen. Rohkem ma temaga oma lugemiselamusi ka ei jaganud.

Ma olin tihti haige ja lugesin seetõttu tõepoolest suurtes kogustes. Muinasjutte, seiklusjutte, entsüklopeediaid, koomikseid, armastusromaane... Kõike mida kätte sain. Tihti neelasin keerulisemaid raamatuid kui mu arunatuke sisuliselt läbi närida oskas, nii et tarkuseterad alles läbi hilisemate kogemuste särama lõid. Ajapikku asendusid mu oma lapselikud kirjeldused maailmast palju keerukamate kujunditega, mida olin leidnud paberilt. Tirtsuna kogetud soov osata lindude keelt muutus ihaks kontrollida sõna ja manipuleerida mõtet – paberil.

Sõna-haaval muutusid krobelise koore ja oma eriomaste lõhnadega puud taimedeks loodusraamatute lehekülgedel, inimesed oma kordumatuses said aga tegelasteks minu eluloos, kes astus kurja kuninganna rolli, kes sobis häiritud sisemaailmaga Mersaulut’ks. Ka ennast otsisin ma ridade vahelt meeleäraheitlikult, küllap teen seda vähemalt alateadlikult siiani. Mu öökappil on algklassidest saadik seisnud raamatukuhjad ja ma uinusin pahatihti raamat kõhul ja järjehoidja padja all.

Ometi pole ma kunagi otsinud Õiget Raamatut, sobivad tekstid on jõudnud minuni ise. Kas sõbra, mõne õpetaja või vanemate kaudu. Mõnikord olen elamusi saanud seintele kritseldatud naiiv-valulikest luuleridadest, teinekord telliskivipaksustest tiheda tekstiga kuivadest kuid tehniliselt täiuslikest romaanidest, kolmas kord hoopis popp-muusikast. Tähtede ja sõnade maailm on vähehaaval ennast minu ees lahti laotanud ja esimestest arglikest varbaga veekatsumistest on saanud pikad merereisid metafooride, tähendusväljade ja lingvistilise vihjehuumori maailma.

Aga nii väga kui ma väiksena ka ei uskunud tähtede maagiasse, ajalehtede, raamatute, ajakirjade, plangukuulutuste ja viitade võluvõimu, sain ma hoopis palju vanemana aru, et ükski kirjasõna ei saa mind teha Targaks Inimeseks. Sest mida rohkem ma endasse teadmisi ahmisin, kirjanduslikke elamusi kogusin, mida rohkem ma ise sõnu ritta ja lauseid järjekorda üritasin seada, seda kaugemale libises mu eesmärk. Seda vähem tundsin ma ennast osana müstilisest tarkade klubist.

Küllap ma ei teadnud siis, pisikese tirtsuna hommikulauas suurte inimeste maailma üle ärritatuna jalgu kõlgutades, et lugemine on narkootiline nauding, meelemürk nagu mistahes teine. Iga elamus on ainult lävepakk järgmisteks, ettevalmistus uuteks vallutusteks. Iga teadmistekild kannab endaga vaikimisi kaasas trobikonda küsimusi, millele varem või hiljem tuleb ka vastus leida, et siis jälle kogu protsessi otsast alata.

Õnneks jõudis mulle ühel hetkel, või oleks paslikum öelda – eluperioodil, kohale, et isegi kui ma suudan muukida lahti sõnade rütme ja mustreid, ei aita see kõik mul defineerida ennast ega oma suhet maailmaga. Ma sain aru, et kõige raskem kõrvaltnäht lugemise ilmatusuure naudingu juures on alatine hirm, et need sõnad, mida ma praegu lausun või kirja panen, ei olegi tegelikult minu omad vaid lihtsalt teel kogutud tsitaadid.

Ülikooli esimesel kursusel ei lugenudki ma enam ühtegi ilukirjanduslikku teost. Ma ei suutnud ette võtta rännakut oma turvalisse kirjanduslikku paralleeluniversumisse, kartes iseennast päriselt ära kaotada. Mul tuli meelde palju asju sellest samast vanusest kui ma alles lugema õppisin. Soov osata lindude keelt, näiteks. Või looduse sõnatu vaatlemise rõõm. Tunnetuslik ja mitte niivõrd lingvistiliselt kammitsetud maailma kogemise viis.

Selle sama esimese kursuse kevadel, vahetult enne suurt suve, seadsin ma poolenisti vastumeelselt sammud Ülikooli Raamatukokku, et siiski proovida jälle jalutada mõnel valitud kirjanduslikul rajal. Juhuse tahtel oli esimene asi, mis mulle kätte puutus Hesse esseekogu, mille esimene jutustus rääkis lugemisest ja lugejatest. Tema rahulik selgitus perioodidest, mil inimene kogeb ja mitte ei loe, rahustas mind ja minu senimaani tuksunud soovi läbi kirjasõna targemaks ja paremaks inimeseks saada.

Minu suhe tähtede, sõnade, lausete ja tervete raamatutega on endiselt kirglik. Ei saa nendega, ei saa nendeta. Loomulikult on lugemine ka puhtalt protseduurilise tegevusena minu jaoks nauding – vaimne mäng emotsioonide ja mõttepiltidega. Aga mitte ainult! Lugemine on lihtsalt nii palju rohkemat!
Lugemine on osa minu rännakust. Teekonnast paremaks inimeseks. Hea küll, ma tean, et tarkade klubisse ei saa kuidagi pressida end läbi teiste inimeste mõtete lukuaugu, kogemustest õppimist ma ometi ei välista... Olgu, mis on, aga mina seilan edasi, otsides kuldset keskteed kirjeldamatu ja kirjutatu vahel.

Helene Urva
Lugemisühingu esseekonkursi võistlustöö
Lisatud 12. veebruaril 2011