
piret luik, õppekava, planeerimine, tund, õpetaja... +piret luik, õppekava, planeerimine, tund, õpetaja... +piret luik, õppekava, planeerimine, tund, õpetaja, õppemeetod, rühmatöö, projekt, projektõpe, koolielu veerandid, projektõppe veerand -
Koolielu portaalis on käsil projektõppe veerand. Tartu Ülikooli haridustehnoloogia dotsent Piret Luik on projektõppega seotud olnud nii teoorias kui praktikas.
Piret Luik: „Meil kõigil on kogemused oma kooliajast, tollal ei nimetatud seda küll projektõppeks. Näiteks kui tuli teha uurimustööd, või – mäletan - pidime väikeses rühmas tegelema taimedega, kes sai sibul-lilled, kes sai korvõielised, ja pidime juttudest ning piltidest tegema albumi. Ajalehte tegime, see on ka puhtalt projekt. Ise töötasin õpetajana väikeses maakoolis, kus matemaatika kõige populaarsem ei olnud. Siis tuli paratamatult mõelda ka selliseid ülesandeid, mis justkui ei olnudki ülesannete lahendamine. Näiteks pidid lapsed tegema pildi, kus on võimalikult palju erineva suurusega nurkasid peal. Või näiteks essee kirjutamine, seal on ka tugevalt projektõppe elemente sees.“
Kui õpetaja jagab klassi rühmadeks ja annab rühmatöö kätte, kas see on projektõpe?
Piret Luik: „Projektõpe lõppeb mingisuguse tulemiga. Selleks võib olla ajaleht, raport, käsitööese, aga see peab lõppema tulemiga, mitte lihtsalt et lahendame koos ülesande ära.“
Nii et projektõpe peab toimuma pikema aja jooksul?
„Võib ka ühe tunniga, ikka tulem on oluline. Aga enamasti jah, projektõpe toimub pikema aja jooksul.“
Projektõppe plussid ja miinused?
Piret Luik: „Arvan, et see sõltub ka konkreetsest õpetajast ja konkreetsetest õpilastest. Kui mõtlen ülikooli peale, kus praegu õpetan, ja põhikooli peale, siis plussid-miinused on täiesti erinevad. Mulle meeldib nimi „projektõpe“, just rõhuga sõnal „õpe“. Mida aga vähemalt mina siin miinusena tunnetan - kui see lõppeb mingisuguse produktiga, siis seda tahetakse ju hinnata. Mulle meeldiks, kui see oleks õppimisprotsess, mille käigus ka üksteiselt õpitakse. Ja et õpilased peavad reflekteerima, mida nad õppisid. Seda kasutan tudengite juures, lasen neil peegeldada õppimiskogemust. Põhikoolis õpetades ma seda ei kasutanud, nüüd teeksin teisiti.
Hindamine on keeruline projektitöö juures, mitmekesi teevad, kõik saavad ühe hinde. Ka õpetajad räägivad, et projektitööd on raske hinnata. See on minu jaoks probleem.
Teine probleem, mida isegi ülikoolis näen, on see, et õpilastel ei ole aja planeerimise oskust. Nad võivad küll töid kavandada, aga kui aeg hakkab läbi saama, avastavad, et nad ei olegi kuhugi jõudnud. Õpetajale on projektõpe esialgu paras ajaröövel, eriti kui esimesel korral ei ole materjale, napib ideid. Kõik tuleb ise valmis teha, oluline on tööjuhend. Minul on see loksunud paika umbes kolme aastaga. Esimesel aastal teen juhendi mingile kindlale teemale, teisel aastal oskan parandused sisse viia, alles kolmandal aastal tean kindlalt, et selle juhendiga ei ole probleeme, see töötab.“
Kas projektõpe on meie õpetajate seas pigem erandlik meetod?
Piret Luik: „Arvan, et projektõpe on levinud, aga mitte suurte projektidena. Tegin just õpetajatele uurimistöö juhendamise kursusi seoses uue riikliku õppekavaga. Uurimistöö on ka ju projekt ja projektõpe, nii et see järjest laieneb. Põhikoolis on sama loovtööga. Aga arvan, et õpetajad ei teadvusta, et see, mida nad teevad, on projektõpe. Nad ei pane silte külge. Ja see polegi tähtis, peaasi, et hästi välja tuleb ja lapsed õpivad.“
Missuguseid teisi õpetamismeetodeid tooksite esile?
Piret Luik: „Jaanuari alul oli Tartus konverents „Õpetamine – kas kunst või teadus?“. Sealt jäi kõlama mõte, et kõiges peab valitsema tasakaal. Sellepärast ma ei tooks ühtegi meetodit eraldi esile. Mulle meeldib väga ka probleemõpe, uurimusõpe, aga kui hakatagi ainult ühte rakendama, siis lapsed tüdinevad ja sellest ei ole mingit rõõmu. Kõike – individuaalset õpet, paaristööd, rühmatööd, õuesõpet, arvuti kasutamist – peab olema parasjagu. Ja traditsiooniline tund on ikka omal kohal, loomulikult.“
Kui jutt läheb IKT kasutamisele koolitunnis, siis Piret Luige sõnul on ta kokku puutunud sellega, et õpetaja oskab väga hästi Excelit kasutada, Wordi kasutada, aga ei tea, kuidas seda teadmist tunnis rakendada. Õpetajal pole metoodikat, pole ideed. Mõnikord on IKT tundi väga kunstlikult kaasatud, õpilased näevad, et vanal heal pliiats-paber meetodil oleks ülesande kiiremini valmis saanud kui arvutil klõbistades.
Piret Luik nendib, et tehnika areng võib olla ka negatiivse mõjuga. Kool valmistab inimesi tulevikuks ette, aga me ei tea tegelikult, mida tal tulevikus vaja läheb. Keegi ei oska ennustada, kuhu tehnoloogia areneb. Seega - ei maksa lapsele õpetada, et kolmas ikoon vasakult on „Salvesta“, vaid tuleb õpetada, mis üldse on salvestamine ja miks seda vaja on.
Projektõppe kolm kuldreeglit?
Piret Luik: „Arvestage, et esialgu võtab see palju aega nii õpetajalt kui õpilaselt. Teine asi - lootsin, et kui mul on materjalid valmis sätitud ja ülesanne kätte antud, siis ma ei pea vahepeal ise sekkuma. See oli viga. Õpilaste juhendamine, toetamine, küsimine „Kuidas läheb?“ on vajalik. Eriti pikaajalise projekti puhul, n-ö tellingute süsteem peab kindlasti olemas olema.
Ja tunnustav tagasiside. Mina ei tahaks üldse hinnata. Tähtis on, et laps saaks ise ka aru, et ta on midagi õppinud, uusi teadmisi saanud.“



