Väga sisukad ning rohkete praktiliste näidetega ettekanded tegid pedagoogikadoktor ja eripedagoog Jaana Vasama ning Soome parimate matemaatikaõpikute autor, matemaatika didaktika õppejõud Hellevi Putkonen.

Jaana Vasama tõdes, et kui Eestis lähevad lapsed esimesse klassi, siis erinevalt Soome õpilastest nad juba oskavad lugeda. Lugemiskohustus ei ole kuskil seaduses kirjas, Eestis lihtsalt on ühiskonnas see ootus olemas, et laps oskab kooli minnes lugeda, ja emad-isad-lapsed pingutavad selle nimel. Jaana Vasama pidas seda väga positiivseks. Soomes alustab õpetaja nullist.

Ära õpeta ajalugu enne, kui lugemine selge!

Lugemine ja kirjutamine on lapse põhilised oskused, kui siin alguses midagi logisema jääb, läheb negatiivsuse ratas käima ja õpiraskused on tulevikus kindlustatud. Seepärast töötab Soomes eripedagoog 1. ja 2. klassis kohe. Ta uurib laste emakeele taset, teeb kindlaks, kes vajab abi, ja tugiõpet hakatakse andma kohe, sellega ei venitata ega oodata.

Soome kooli iseloomustab ka see, et kui kusagil on tulemused halvad – näiteks selgus, et Põhja-Soome poisid loevad kehvasti – siis võetakse kohe midagi ette riigi tasandil, probleemi ei jäeta ainult õpetaja õlule. Kerge on lastega saavutada mehhaanilist lugemisoskust, probleem on selles, et laps peab ka aru saama, mida ta loeb. Jaana Vasama julgustas meie õpetajaid: kui näed, et laps ei oska lugeda ega kirjutada, siis ära hakka talle ajalugu õpetama! Küsimuse peale, et poistele meeldibki ajalugu rohkem kui eesti keel, soovitas Jaana Vasama kaks asja ühendada: õpetage keelt, kasutades ajaloo sõnavara. Aga emakeel tuleb selgeks saada, see on kõige alus. Kõigega võib õpetajal kiire olla, ainult mitte lugema õpetamisega. Iga laps tahab lugeda, võimatu on tema lugeda tahtmist pidurdada. Aga laps tuleb sellesse tahtmise-punkti aidata.

Soome koolis räägib õpetaja juba esimesel nädalal vanemateõhtul, millist lugema õpetamise meetodit ta kasutab. Vajadusel õpetab õpetaja seda ka lastevanematele. Ikka sellepärast, et kodus tehtaks sama tööd mis koolis.

Mida konkreetsem, seda lihtsam

Hellevi Putkonen alustas oma ettekannet tõdemusega, et paljud täiskasvanud meenutavad  matemaatikat kui kooliaja kõige raskemat ainet ja et rohkem nad sellega kokku puutuda ei soovi. Miks see nii on, kui ometi kolmanda klassini on laste meelisaine valdavalt matemaatika? Hellevi Putkoneni sõnul ei tohi matemaatika õpetamisel liiga ruttu abstraktseks muutuda. Konkreetsus on tähtis abivahend õpilase kogemuste ja mõtlemissüsteemide sidumiseks matemaaatika abstraktse süsteemiga. Põhikooli algklasside matemaatika õpetamisel moodustavad keskseima sisu aritmeetilised ehk nelja põhitehtega seotud mõisted. Nende õppimisprotsess kulgeb kolme perioodi kaudu:

1. konkreetsed strateegiad (õpetamisel kasutatakse näitlikustavaid vahendeid nagu esemegrupid, kümnendsüsteemi-pulgad, sõrmed, näitlikustavad pildid);
2. mentaalsed strateegiad (mõtlemisviisid, millele arvutades toetutakse);
3. automatiseeritud mõistevaldamine (mõiste valdamine konkreetse või mentaalse strateegia abita ehk vastused tulevad kiiresti ja kindlalt).

Matemaatilise mõtlemise arendamist toetatakse kõige paremini siis, kui ei rutata liiga kiiresti abstraktse sümbolesituse juurde. Nii saab ennetada ka õppimisraskuseid. Oluline on ka koostegevus, ehkki traditsiooniliselt on matemaatikatunnis õpilased töötanud üksi. Kõige paremini sobib õpilaspaar, suuremas rühmas võib juhtuda, et kõik ei osale töös aktiivselt. Soome matemaatikaõpikud pakuvad palju võimalusi paarikaupa töötamiseks: mõõtmine, suuruste hindamine, probleemi lahendamine, meisterdamine, erinevad uurimisülesanded. Mängides harjutavad arvutamisoskust ka need õpilased, kel muidu on õpimotivatsioon matemaatikas madal.

Et asi ainult teooriaga ei piirduks, lasti õpetajatel samas kohe ka arvutada ja mängida. Loeti makarone kümne kaupa topsi, arvutati võistu peast ja kalkulaatoril, jagati pitsat tükkideks ning kasutati tehtekaarte.

Klassiõpetajate täienduskoolitust toetas eksamikeskuse ESFi programm „Üldhariduse pedagoogide kvalifikastiooni tõstmine 2008-2014“.

Fotod: Madli Leikop