Digitaalsetest lugudest me siiski kohe rääkima ei hakka, sest projektitaotlusel on pikem eellugu. Kõik, mis toimus, on ühtlasi seotud õpetaja magistritööga: Kadri Laup uuris õppimiskogemust ja õppimiskogemuse süvendamist. „Jõudsin digitaalse jutustamise ja  lugude juurde katse-eksituse meetodil. Kõik algas e-portfooliost, kuhu õpilased koguvad oma arvuti abil tehtud tööd. Oma magistritöö raames tahtsin uurida, kuidas e-portfooliot saaks kasutada õppimiskogemuse süvendamiseks. Viisin läbi tegevusuuringu ja otsisin teoreetilisi materjale selle teema kohta. Tegevusuuringu esimese etapi nimetaksin  läbikukkunuks, ma läksin blogipõhise portfoolio peale. Avastasin, et gümnaasiumiõpilastele ei meeldi endast blogida. Nad tegid seda, sest tuli teha,“ rääkis Kadri Laup. 

Siinkohal üllatusin. Sotsiaalvõrgustikes jagavad noored ju isiklikku infot, vaat et iga oma sammu,  ja blogida ei taha?

„Jah, see on teine maailm nende jaoks. Blogi on nende jaoks natuke liiga avalik, blogija on nagu päevikut kirjutav inimene. Facebook on midagi muud, seal nad saavad siiski valida, kes nende postitusi näevad.“

Ühel hetkel jõudis Kadri Laup artiklini, kus tutvustati e-portfoolio osadeks jaotamist, ja üks osa oli õpiloo portfoolio. „ See koosnes inimese refleksioonist õpitule. Uurisin veel materjale, ja panin enda jaoks kokku võimaluse luua lugu portfoolio põhjal.  Materjalid, mis inimene kogub portfooliosse, moodustavad loo tema õppimisest,“ selgitas Kadri Laup.

Kuidas see tegevusuuringut mõjutas?

„Tegevusuuringu teisel etapil õpilased kogusid materjali teatud perioodi kohta oma portfooliosse ja kirjutasid loo. Kui portfoolio põhjal refleksiooni kirjutada, on kolm küsimust, millele see toetub: mida õppisin, mis tõendab, et ma seda õppisin, ja mis ma sellega tulevikus peale hakkan. Õpilased ei suutnud kahte viimast hästi eristada.

Ja siis kolmas etapp, kus mõtlesin, et teeme midagi täiesti uut ja põnevat. Olin teoreetiliste teadmiste otsinguga jõudnud digitaalse jutustuseni, mis on mujal maailmas väga populaarne. Lugu jutustatakse, kasutades digitaalseid vahendeid: pilte, muusikat, häält, videoklippe. Magistritöö kolmandas etapis lasingi ma 10. klassi õpilastel teha rühmatöödena digitaalsed jutustused. Teema oli ikka oma portfooliosse kogutud materjali põhjal, sest ma uurisin õpikogemust ja õpikogemuse süvenemist.“

Milliseid ettevalmistusi digijutustus nõudis?

„Tutvustasin õpilastele näiteid, mida tähendab refleksioon, mida tähendab oma vigadest õppimine. Seejärel rääkisin sellest kolmest küsimusest, nende järgi pidid nad koostama stsenaariumi. Stsenaariumi põhjal tegid jutustuse.

Kui see sai valmis, vaatasime jutustusi koos ekraanilt. Rühmad hindasid üksteise töid: stsenaariumit, tähelepanu hoidmist, häält, muusikat, emotsionaalsust, tagasivaadet õpitule, eesmärgipärasust, loo terviklikkust. Hinnangut tuli põhjendada, mitte kirjutada lihtsalt hea või halb.“
 
Kuidas innovaatilise kooli projekt selle kõigega seotud on?

„Enne rühmatöid ma põgusalt näitasin, kuidas digilugu tehniliselt valmistada. Aga tuligi välja see, et tehnilised vahendid olid viletsad ja teiseks oleks nad tahtnud põhjalikumat õpet. Innovaatilise kooli projekti raames viisime läbi videokursuse, kus õppisime videotöötlust. Ja tänu toetusele on meil nüüd parem tehnika – videokaamera, fotoaparaadid ja väga hea projektor.“

Parem tehnika võimaldas tänavu juba individuaalseid digitaalseid jutustusi teha, ikka õppimisega seoses. Ehk siis mida noor sai teada uurimistöö alustest, kuidas ta õppis ja mis ta plaanib nende teadmistega peale hakata.  Digilood said erinevad – julgemad olid näoga kaadris ja analüüsisid oma õpingute nõrku ning tugevaid külgi, tagasihoidlikumad kasutasid slaide ja tekste ja taustaks reibast muusikat.

„Õpilane peab tegema tagasivaate õpitule, looma enda jaoks seosed, mis ta sealt välja toob. Praegu kasutasin seda oma tunnis, uurimistöö aluste puhul. Aga kui eesti keele õpetaja või inglise keele õpetaja tahab sama teha, siis see on täiesti võimalik. Koostasin ka metoodilised nõuanded õpetajatele, kui nad tahavad oma tunnis digitaalse jutustamise kasutusele võtta," kõneles Kadri Laup.

Kadri Laup on kindel, et digitaalse jutustamise meetod sobib peaaegu kõigi üldpädevuste arendamiseks. Näiteks väärtuspädevus (oskan hinnata teiste ja enda tööd), sotsiaalne pädevus (oskan töötada rühmas), enesemääratluspädevus (kes ma olen, mis on minu identiteet), rääkimata õpi- või suhtluspädevusest. „Nad hakkasid enda loomingut väärtustama ja mõni laps avastas esmakordselt, et rühmatöö tähendab teistega arvestamist, teistele toetumist. Ja omandatud oskused ulatuvad kõikidesse ainetesse,“ on õpetaja rahul.

Loe ka - Digitaalne jutustamine

- Hiired aitavad õppida