Aune Tammi on Tartu Hiie koolis töötanud üle 15 aasta. „Tulin siia, uskudes, et oskan siinsetele õpilastele endast midagi anda. Eesti keele, aga eriti kirjanduse õpetamine võimaldab üsna palju loomingulist lähenemist – nii minul kui ka õpilastel. Kuna pean arengu seisukohast tähtsaks nii raamatuid kui ka teatrit ja kino, siis püüan ka lapsi nende juurde suunata. Kogu emakeele ja kirjanduse õppeprotsess, klassijuhatajatöö ning näiteringi juhendamine aitavad mõjutada õpilaste väärtushinnanguid,“ sõnas Aune Tammi intervjuus Koolielule. Tänavu sügisel tunnustati tema tööd aunimetusega „Aasta põhikooliõpetaja 2013“. Tunnustus anti üle auhinnagalal „Eestimaa õpib ja tänab“. „Seda ei osanud tõesti oodata. Aga loomulikult on äärmiselt hea tunne, et meie kooli märgati,“ ütles Aune Tammi.

Igapäevatööd arvestades võinuks Aune Tammit tunnustada ka kui aasta eesti keele õpetajat: Hiie koolis saavad kuulmis- ja kõnepuudega lapsed põhikoolihariduse ning kuulmispuudega koolieelikud koolieelset ettevalmistust.

Mis on teie töös teie enda jaoks kõige keerulisem?

Tuleb ette, et mõne õpilaseni on raske pääseda. Valus on vaadata, kui noor inimene, kellel oleks potentsiaali elus hästi hakkama saada, läheb kergema vastupanu teed. Kui kool jääb pooleli, ei oska keegi täpselt prognoosida, kes ja kus on selline noormees või neiu mõne aasta pärast. Suure tõenäosusega on ta töötu või peab leppima kvalifitseerimata tööga… Ka pereeluga ei pruugi ta toime tulla, sest puudub oskus vastutada. Ühelt poolt on see kaotus talle endale ja tema lähedastele, teisalt kogu riigile. Seega tahaksin, et jääks rohkem aega iga õpilase jaoks. Mida rohkem individuaalset suhtlust, seda paremaid tulemusi võib loota. Paraku on ööpäevas ainult 24 tundi.

Aasta põhikooliõpetaja Aune Tammi auhinnagalal "Eestimaa õpib ja tänab" Tartus sügisel 2013. 

Kas olete pidanud ise ka õppematerjale tegema?

Õppematerjale olen teinud omajagu, lähtudes konkreetse klassikollektiivi tasemest, õpilaste huvidest. Harjutustena koostatud tekste olen püüdnud muuta elulisteks – et poleks vaja mõelda ainult keelereeglitele, näiteks puuduvate kirjavahemärkide lisamisele, vaid et ka sisuline pool ärataks huvi, oleks informatiivne ja tekitaks mõtteid.

Põhikooli riikliku õppekava järgi õppivatele kuulmis- ja kõnepuudega õpilastele spetsiaalsed õppematerjalid puuduvad. Meie õpetajad kohandavad ja lihtsustatavad õpilaste eripära arvestades põhikooli riikliku õppekava järgi koostatud õpikutekste, ülesandeid, harjutusi.

Kuivõrd kasutate oma tunnis IT-vahendeid? Võib-olla mõnda asja saabki just tehnoloogiat kasutades kõne- ja kuulmispuudega õpilasele paremini õpetada?

Palju on sõnu, mille seletamisel on hea selle kohta fotot näidata. Mõne fakti või olukorra illustreerimiseks, ka raamatu vastu huvi tekitamiseks sobib mõneminutiline filmilõik.
Aeg-ajalt palun internetist lisainfot otsida, täitmaks töölehte käsitletud materjali osas (vaadatud film, etendus, loetud raamat, õppekäik jms). Leian, et liiga tehnoloogiakeskseks ei peaks õppimine muutuma. Samas on endastmõistetav, et erinevaid elektroonilisi võimalusi kasutades saab tundi või kodust ettevalmistust mitmekesistada.

Lugemis- ja kirjutamisraskustega õpilastel on IT-vahenditest kindlasti kasu. iPadi ja arvuti abil saab teksti lihtsamini suurendada. Suurem šrift ja suuremad reavahed aga kergendavad lugema õppimist.

Võimalikult veatu kirjutamisoskuse kujunemiseks vajavad kirjutamisraskustega lapsed rohkem aega ja täiendavat õppematerjali harjutamiseks. Seetõttu on hea, kui on olemas selliseid e-harjutusi, mida tehes ja siis kontrollides on võimalik koheselt saada tagasisidet kirjutatu õigsuse kohta (lünkharjutused, korrektuurharjutused jne).

Mis teile viimati töös tõeliselt positiivset elamust pakkus?

Kuna töös tuleb ette ka negatiivset, siis iga väikseimgi positiivne kogemus võimendub mitmekordselt. Positiivset elamust kogen sageli. Kui õpilane, kes raamatutest kaarega mööda on käinud, loetust vaimustusse satub, on väga hea tunne. Veel parem, kui ta toob esile mõne omaenda omapärase mõtte, osates seda põhjendada. Niisama tore on näha, kui ühist üritust, näiteks klassiõhtut, valmistatakse innukalt ette ja sellesse panustavad kõik, ka need, kellelt seda poleks julgenud oodatagi – omamoodi individualistid, tagasihoidlikud, arad. Tiivustavalt mõjub õpilastele, aga ka mulle endale, kui õpilased on suutnud koolilaval peaaegu üle oma varju hüpates esitada huvitavalt lahendatud rolli näidendis. See annab julgust eneseväljenduseks ja edasiseks elukski ning näitab, et nad suudavad. Igaüks vajab selleks kinnitust. Väärt elamuste rida võiks jätkata pikalt: hea hinde nimel pingutav õpilane, kes seni on miinimumiga rahul olnud, kooli lõpetaja, kes on tulevikuvõimaluste suhtes passiivseks jäänud, kuid lõpuks endale selgeks teinud, kuhu jõuda tahab ja selle nimel vaeva nägema hakanud … ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi.

Tartu Hiie kool. Fotod erakogust ja kooli arhiivist.  

Samal teemal:

• Hiie koolis saab laps tagasi kõne ja julguse
• Arvutimängud ja õppimine - üks ei välista teist