Karin Lukk sõnas, et kuna Kivilinna gümnaasium on muutumas põhikooliks, siis on praegu käsil tegelikult uue kooli loomine. Juriidiliselt küll mitte, aga sisu on uuel koolil uus. „Mõtteid koostööst noppisingi välja sellest, kui õpetajatega arutlesime, milline see kool võiks olla,“ sõnas Karin Lukk. Tema ettekande pealkiri oli „Koostöine arengu toetamine – arengu hindamisest ja monitoorimisest. Erinevad viisid, võtted ja praktikad“.

Vaade konverentsisaali. Kõneleb Karin Lukk. 

Üksinda ei tee koolis midagi, ühtegi muutust arengus ei saavutata üksinda, selleks on vaja partnereid. „Kooliga seonduvalt räägitakse ikka, et teeme koos, siis on tulemus parem. Kas see tegelikkuses koolis ka nii on?“ mõtiskles Karin Lukk. Tema arvates ei ole soleeriv õpetaja koolist kadunud. „See tuleneb ühest asjast, mida on palju meie hariduselus – võistluslikkus. Võistlevad õpetajad omavahel, koolid omavahel. Ärategemist just ei ole, aga tahame end teistest paremana näidata. Ei taheta oma õppematerjale teistega jagada, sest äkki teine tundub siis parem. See põhjustabki soleerimist. Aga nii edasi minna ei saa, seda mõistsime oma koolis nüüd, kui hakkasime kooli uut arengukava tegema,“ rääkis Karin Lukk. Siis tuli enda jaoks ka lahti mõtestada, mis on meeskond: grupp, mille liikmetel on ühised eesmärgid, kus liikmete vahel on harmooniline koostöö ja nad tunnevad tööst rõõmu, meeskonnaliikmed saavutavad väljapaistvaid tulemusi ja kõik liikmed vastutavad. „Üldiselt leidsime, et vastame nendele tunnustele, välja arvatud viimane punkt. Sest kes koolis vastutab? Vastutab direktor! Siiski leiti, et Kivilinna koolis teeme igapäevaselt päris palju koostööd. Aga missugust koostööd, kas oleme koosmängiv meeskond või kooshädaldav meeskond?“ pani Karin Lukk saalitäie kuulajaid kaasa elama.

Kui räägime koostööst koolis, siis kõik keerleb ümber lapse. Laps peab toime tulema virtuaalmaailma, infouputuse, kiiruse ja globaliseerumisega, ta toimetab keskkonnas, mis nõuab pidevat ümberõppimist. „Õpetajatena võime ju öelda, et oleme selleks valmistunud, päriselt siiski ei ole. Meie haridussüsteem on kui kiirtoit: kõik on standardiseeritud, ühesugune, kõike pakutakse kõigile ühtemoodi. Eripärasid ei arvestata,“ rääkis Karin Lukk. Tema sõnul meeldib talle haridustehnoloogidelt pärit seisukoht, et ei saa õpetada teadmist, sest see muutub liiga kiiresti, saab õpetada tarkust, mis tähendab süsteemse mõtlemise oskuse arendamist, tervikpildi loomist. „Seda toetab ka riiklik õppekava: pigem aineid siduda kui et iga ainet eraldi õpetada. Ainekavade koondamine on ministeeriumi poolt algatatud, näis, kuidas läheb,“ ütles Kivilinna gümnaasiumi direktor Anne Lukk oma ettekandes.

Kivilinna gümnaasiumi koolitelevisioon Kigu TV soosib samuti koostööd, kasvõi infovahetust algklasside maja ja gümnaasiumiosa vahel.  

Mis iseloomustab kooli kui õppivat kogukonda? Rõhk olgu sellel, mida õpilased õpivad, mitte sellel, mida õpetatakse. „Õpetajad ütlevad, et me teeme seda kogu aeg. Aga küsigem, kui teete aasta alguses töökava, siis mille võtate aluseks? Õpiku! Alustada oleks tulnud õpitulemustest,“ rääkis Karin Lukk.

Teiseks iseloomustab õppivat kogukonda koostööl põhinev koolikultuur. Ja kolmas on orienteeritus tulemusele. Siingi nägi Karin Lukk vastuolu tegelikkuse ja soovide vahel. „Mis on tulemus õpetaja jaoks? Hinne, loomulikult! Õpilase areng ei ole õpetaja jaoks tegelikult tulemus. Samas ainus nõue, mille riiklik õppekava kehtestab, on, et õpilane peab omandama pädevused, ei ole muud nõuet kui pädevused.“

Mis eristab õppivat kogukonda traditsioonilisest koolist? Kolm põhiküsimust: mida me tahame, et iga õpilane õpiks ja saaks selgeks; kuidas me teame iga õpilase kohta, et ta on selle selgeks saanud ja eriti – mida me teeme siis, kui õpilasel ilmnevad õppimisel raskused.

Ettekande lõpetuseks tõi Karin Lukk välja koostöise arengu eeldused.
Esiteks, et kõik õpetajad töötavad süstemaatiliselt, analüüsides ja täiendades oma tööd õpilastega. Õppiv õpetaja tähendab ka õppivat õpilast. Peamised aruteluküsimused: kas õpilased õpivad seda, mida neil on vaja õppida, kes lastest vajab lisaaega ja tuge õppimises?
„Koostöine areng tähendab seda, et kõik meeskonna liikmed arutlevad selle üle, mis siiani on olnud iga õpetaja enda asi,“ lausus Karin Lukk.

28. novembril toimunud konverentsi "21. sajandi õpetaja" korraldasid Eesti õpetajate liit, Tallinna haridusamet ja TLÜ haridusinnovatsiooni keskus. Fotod: Madli Leikop.

Samal teemal:

• Hea, et õpin Kivilinnas
• Tasakaalustatud IKT koolitunnis
• Tartu otsib uuele gümnaasiumile nime
• Tartu õpilased võtsid mõõtu looduse tundmises