Kivilinna gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Anneli Jõgioja, klassiõpetaja Taimi Ruusmäe, õppe- ja arendusjuht Küllike Pedaste ja infojuht Veiko Hani ei olnud koolitelevisiooni Kigu TV ja õpilaste telesaadete puhul kiidusõnadega kitsid: meediasuuna õpilased võtavad asja täie tõsidusega ja kuna kool tegutseb kahes majas, on Kigu TV hea võimalus kõige toimuvaga kursis olla. Eesti keele õpetajale tuuakse vahel igaks juhuks tekstid üle vaadata ja klassiõpetaja südame teeb soojaks, kui intervjueerija on endine õpilane.

Meediasuuna õpilased Kigu TV tööruumides. 

Tartu Kivilinna gümnaasium oli Tiigri Tegija 2012 nominent. Sellest, mis tehtud, jääb silma DigiTiigri projektis osalemine, tehnoloogiapäevade korraldamine, kooli oma e-kooli arendused. Kuivõrd igapäevaselt õppetöös IKT kasutuses on, pigem harva või vältimatult vajalikuna igas tunnis?

Anneli Jõgioja: „Usun, et kasutan mõõdukalt, peamiselt gümnaasiumitundides. Just ühel koolitusel käidi välja mõte, et õpilased hakkavad IKT-st väsima, näidatakse liiga palju liikuvat pilti, olemist ja mõtlemist jääb vähemaks. Olen püüdnud asju hoida tasakaalus. Tunnen heameelt, et tehniliste võimaluste ja interneti kaudu saab tundides väga vaheldusrikas olla. Õpilastele saab anda ka selliseid ülesandeid, et minge nüüd lugege keelenõu lehekülgedelt ise neid ja neid artikleid, tutvuge uute sõnadega eesti keeles, tehke loetust väike slaidiesitlus klassile. Natuke teaduslikumat lähenemist saab gümnaasiumiastmes proovida. Ja see hoiab aega kokku, ei pea kõiki artikleid paljundama.

Kindlasti kirjandustundides vaatame osaliselt teoste ekraniseeringuid. Näiteks Bulgakovi „Meister ja Margarita“, väga nõudliku tekstiga raamat. Aga ekraanil Saatana balli näidata oli hoopis teine tera, kõik oli arusaadavam."

Anneli Jõgioja peab tähtsaks sedagi, et õpilaste arvutikeel oleks korrektne ja uurimistööd täpselt vormistatud. „Kui õpilased saadavad mulle töö, teate, küsivad meilitsi vms – kui tekst ei ole korrektselt vormistatud, ma ei vasta. Mõni saab pahaseks ka, et mis nüüd õpetajaga lahti on. Ütlesin, et see on minu „Teeme ära 2013“. Muidu lähevad õpilased liiga mugavaks, ei ole nii, et arvutis kirjutan kuidas tahan.“ Natuke on nõudlikkus aidanud ka, vähemalt oskavad juba teisele öelda, et kuule, kõik ei ole korrektne.

Küllike Pedaste: „Eelmisel aastal õnnestus tunnis kasutada dokumendikaamerat. Praegu mõtleme ja plaanime, kas seda tasub koolile muretseda. Olen pigem Anneliga nõus, et üle ei tasu tundides IKT-ga pingutada. Samas loodusainetes on arvuti asendamatu, kasvõi fotosid näidata. Eks see ole igas koolis nii, et arvutiklassid on koormatud, aga kui natuke planeerida, siis teadmine, et täna töötame arvutis, on õpilastele hea motivaator.“

Taimi Ruusmäe: „Olen nõus, et liiga palju ei tohi IKT-d kasutada. Aga mina õpetan 1.–4. klassini, seal on näitlikustamine väga oluline: õppefilmid, katkendid multifilmidest, laulud, luuletused, pildid, ettekanded – see on väärt materjal. Lõikude-lugude pikkust tuleb vaadata väikeste laste puhul. Olulised on nende puhul mängud.“

Kui vanema klassi õpilane ei oskagi alati öelda, kas ta õpimotivatsioon on suurem, kui saab õppetöös arvutit kasutada, siis väikeste puhul on arvuti kindel motivaator. Taimi Ruusmäe tõi näite matemaatikast – õpetaja jagab paberil töölehed välja, lapsed hakkavad ülesandeid lahendama. Aga kui minna arvutiklassi ja täpselt sama tööleht on arvutis, on põnevus suur ja stiimul on suur. Sest kui ülesanne lahendatud, võib mängida matemaatilist mängu või puslet kokku panna. „Laps on nii motiveeritud, et jõuab tunnis rohkem teha,“ jagas Taimi Ruusmäe oma kogemust. „Nõustun, et internetis leiduvate õppematerjalidega saab tunnid teha mitmekesisemaks ja õpilaste teadmiste kontrolli kergemaks. Interaktiivsed harjutused on igati tänuväärt, kõik käib kiirelt, ruttu tuleb tagasiside, vigade parandust saab samas teha.“

Kivilinna gümnaasiumi õpetajad ei kasuta üksnes internetis leiduvaid õppematerjale, vaid teevad neid ka ise ning jagavad kolleegidega. Kõik on kättesaadavad kooli oma e-süsteemist. Õpetajad rõhutavad, et just töökoormuse vähendamise poolest on see oluline.

Veiko Hani: „Juurutama hakkasime süsteemi aastal 2004, selle käimalükkamine oli päris raske tegevus. Alguses olid kõik õpetajad arvamusel, et nende materjalid on maailma parimad, neid jagada ei taha. Paari aastaga olukord muutus. Iga õpetaja tajus, et kui ta paneb ühe materjali üles, on võimalik kümmet vastu kasutada. Õpetajad on materjalid läbi testinud, teame, et meie õpilaste puhul need töötavad. Tegu on areneva keskkonnaga, kuhu saavad kõik panustada. E-õppematerjalid on süstematiseeritud ainevaldkondade kaupa, aga keeldu pole, kui eesti keele õpetaja kasutab näiteks loodusainete asju.“

Torkabki silma, et teil on rohkelt koolisisest e-arendust, kasvõi e-küsitlusi rahulolu uuringuks. Või lastevanemate küsitlus, et tagasisidet saaksid õpetajad.

Küllike Pedaste: „Jah, meil on oma e-kool, ja seal saavad lapsevanemad tagasisidet anda. Küsimustele vastavad kindlad grupid: esimese klassi õpilaste vanemad, lõpuklassid kindlasti.“

Kuidas õpetajad selle vastu võtsid, tagasiside võib tähendada ju ka kriitikat?

Küllike Pedaste: „Tegelikult on see tore, just lõpuklasside puhul, kirjutatu jääb õpetajale ühtlasi mälestuseks. Tagasiside on mõeldud konkreetselt õpetajale, keegi teine seda ei näe. Süsteem ei toimi nii, et tehakse kokkuvõte, kutsutakse juhtkonna ette ja nüüd algab arutelu. Õpetaja saab iseenda jaoks võrrelda, mis läks hästi, mida teha järgmisel aastal teisti.“

Kuidas on lugu koolis tehnikaga, arvutid vananevad ju üsna kiiresti?

Veiko Hani: „Tehnika vananemine on tõesti probleem. Kui vaadata Tartu koolide kontekstis, on hea see, et arvuteid rendib koolipidaja ehk Tartu linnavalitsus, mis tagab teatud stabiilsuse. Kui olid rasked ajad, võeti hankeid ja koguseid vähemaks. Siis tuleb lihtsalt leida võimalus, et ka vanemad arvutid tööle jätta. Ja muidugi projekte kirjutada, väliseid võimalusi leida.“

Tehnoloogia õppesuund – see ilmselt ei ole koolile odav suund?

„Jah, see sisaldab esialgseid suuri investeeringuid ja materjalide püsikulu. Alati võib midagi katki minna, alati on juppe vaja.“

Aga tehnoloogia on õpilaste hulgas populaarne?

„Jah, iga aastaga on konkurss läinud suuremaks. Kui 2004–2005 alustasime, oli raske, tehnoloogiasuund oli siis niivõrd uus asi.“

Tehnoloogiapäevad 2013 Kivilinna gümnaasiumis.

Eesti keele õpetaja Anneli Jõgioja lisab tehnikajutu juurde, et projektor on kõikides ainetundides hädavajalik vahend. Õppematerjale (töövihikud) ostavad koolid praegu tegelikult pimesi, ega ostu enne sirvida ei saa. „Sama raha eest saaks osta ma ei tea kui mitu projektorit seinale ja näidata õppematerjale internetist. Seda enam, et ega õpik ei õpeta, ikka õpetaja teeb seda. Töövihikust, mille eest on ränka raha makstud, kasutame materjale ikkagi valikuliselt, saaksin sama näidata ekraanil.“

Kas Kivilinna gümnaasiumi õpetajad on osalenud ka Koolielu koolitustel? On, muidugi mitte kõik õpetajad. Infojuht Veiko Hani on DigiTiigri projekti koolitaja ja koolitanud teisigi Tartu linna ja maakonna õpetajaid. „Õpetajad, kes õppimisüritustele kogunevad, on täiesti fantastilised. Tõenäoliselt tulevadki sinna loovad, innovaatilised huvilised. Julgen Koolielu õppimisüritustel ja e-kursustel osalemist soovitada, väga hea ideede ja kogemuste saamise koht.“

Vasakult: Veiko Hani, Anneli Jõgioja, Küllike Pedaste, Taimi Ruusmäe. 

Samal teemal:

• Parem IKT koolis tõstaks õpetajate huvi arvutikursuste vastu
• Õpilased oskavad, õpetajad peavad veel õppima
• Kristi Rahn:õpetajaid tuleb julgustada
• Maidu Varik:õpetamine on pidev õppimine
• Koolijuht Liina Tamm:hariduses ei tohi vanaks saada