Koolielu käis Tallinna Lilleküla gümnaasiumis külas koos kaugete külalistega Kanadast, kes tulid Eestisse programmeerimisõppe kohta dokumentaalfilmi tegema. Koolielu küsimustele vastas haridustehnoloog ja inglise keele õpetaja Meeri Sild.

Kui tihti teil väliskülalised käivad?

Viimasel ajal väga tihti. Detsembris olete teie viiendad huvilised. Eelmised külalised sel kuul on meil käinud e-Riigi Akadeemia kaudu: on olnud delegatsioonid Afganistanist, Brasiiliast ja kaks korda Valgevenest.

Mis huvitab väliskülalisi tavaliselt kõige enam?

Afganistani delegatsioon huvitus väga sellest, kuidas õppematerjale tehakse ja siis me rääkisime päris pikalt Koolielust. Valgevene delegatsioon oli väga huvitatud erinevatest tehnoloogilistest lahendustest, kuidas õpilasi kontrollida. Igaüks leiab oma niši, mida ta tahab teada saada.

Külalised Kanadast tulid eelkõige eesmärgiga tutvuda programmeerimise õpetamisega teie koolis. Kui kaua on Lilleküla gümnaasiumis programmeerimist õpetatud?

Praegu läheb kolmas aasta. Programmeerimise õpetamisega, täpsemalt robootikaga alustatakse 11. klassis – see on kohustuslik valikkursus reaal– ja loodusteaduse suunale. Hetkel me mujal ei õpetagi. Robootikavõistlustel ei ole meie õpilased veel käinud, aga oma koolis teevad nad esitlusi küll. Kursus lõpeb kursusetöö piduliku kaitsmisega aulas. Seal nad esitlevad oma tööd ja demonstreerivad, kuidas robot töötab.

Milline on olnud keskkooliõpilaste tagasiside robootika õppimisele?

Eks tagasiside on olnud erinev. Mõne jaoks on robootika tunnid olnud keerulised, aga kui vaatan tagasisidena kursusetööde esitlemist, siis neile meeldib ikka väga oma ilusat tööd esitleda. Jaanuaris alustame programmeerimisõppe piloodiga 1. klassile, kes hakkavad õppima iPadide abil.

Mis programme te 1. klassi puhul kasutama hakkate?

Alustame kõige lihtsamast: dinosaurus Daisyst ja Kodable'ist. Programmeerimise tund hakkab matemaatika-muusikaklassil olema ühel korral nädalas. Järgmisel aastal läheksime üle Kodu ja Scratchi peale.

Lilleküla gümnaasiumi haridustehnoloogilise poole eest kannab head hoolt Meeri Sild.

Millist tagasisidet olete saanud lastelt ja lapsevanematelt, kui andsite neile teada peagi algavatest programmeerimistundidest?

Nad olid väga huvitatud, kui ütlesime, et see hakkab toimuma. Me ei tea, mis siis saab, kui nad seda praktiliselt tegema hakkavad. Usun, et selline mänguline töö pakub kindlasti huvi.

Kuidas täpselt nii noorte õpilaste puhul programmeerimise tund välja hakkab nägema?

Esimeses klassis õpivad lapsed seda, et mingi käskluse andmiseks tuleb asju järjestada. Midagi läheb suuremaks, midagi väiksemaks, miski keerab vasakule ja miski paremale. Selle loogika nad saavad 1. klassis selgeks. Nad on juba pool aastat teinud eeltööd programmeerimise tundideks – lahendanud erinevaid loogikaülesandeid. Uuest aastast lähme tehnoloogiliseks.

Kui lihtne teil oli leida õpetajat, kes hakkaks programmeerimist õpetama 1. klassi lastele?

Meil olid läbirääkimised ühe algklassiõpetajaga ja tänaseks on ta "jah"-sõna andnud. Programmeerimine läheb järgmisel aastal edasi, pärast pilootprojekti saame näha, mida on vaja muuta.

Kas teete mõne teise kooliga, kellel juba on kogemused programmeerimise õpetamisel, ka koostööd?

Haridustehnoloog Ingrid Maadverega räägime Gustav Adolfi gümnaasiumi kogemusest ja tema materjalid on kõigile vabalt kättesaadavad.

Kuidas hindad tehnoloogiliste vahendite piisavust IKT edukaks rakendamiseks teie kooli õppetöös?

Tehnoloogilised vahendid on olemas, aga probleem on selles, et tehnoloogia vananeb nii kiiresti. Tallinn tegi hanke teise ringi arvutite soetamiseks koolidele, aga kahjuks pole neis arvutites, mis meie kool sai, CD-mängijat. Meil tuleb ise CD-mängija sisse ehitada. Mõte oli neid arvuteid kasutada algklassides, aga sealsed materjalid on paljuski just CD-l.

Meil on ka kaks komplekti iPade: 15 ja 15 on komplektis ehk kokku 30 tahvelarvutit. Koolil on ka kuus või seitse nutitelefoni, mille saime Tiigrihüppe toetusega. Suurel osal õpilastest on omal nutitelefonid olemas. Samas neid kooli nutitelefone on vaja selleks juhuks, kui õpetaja tahab õppetöös nutitelefone kasutada, kuid kõigil pole neid.

Kas sina oled pigem iseõppija haridustehnoloogia ja kitsamalt ka programmeerimise vallas või kust oma teadmised saad?

Mina olen iseõppija, aga praegu õpin ka Tallinna ülikooli magistriõppes haridustehnoloogiat. Kirjutan magistritööd õpetajate haridustehnoloogilistest pädevustest. Ülikoolist saan rohkem teoreetilist, teaduslikku baasi lisaks. Põhiliselt loen, mida mujal tehakse ja mida võiks meilgi kasutada. Praktilise poolega tegelen koolis.

Sa töötad nii inglise keele õpetajana kui ka haridustehnoloogina. Kui suur koormus sul kummaski ametis on ning kas see on sinu jaoks ideaalne tasakaal või võiks koormus ühele poole rohkem kaldu minna?

Praegu on mul pool koormust inglise keele õpetajana ja pool haridustehnoloogina. Haridustehnoloogi töö läheb koguaeg mahukamaks. Praegu on haridustehnoloogi jaoks suurim koormus uurimustööd. Õppematerjale on siit ja sealt, aga sellist ideaalset, mis meie koolile sobiks, ei ole.

Ma ei raatsi ka oma inglise keele tundidest loobuda. Kui ma kaotan sideme õpilastega, siis ma ei  saa õpetajatele soovitada asju, mida ma pole ise läbi proovinud. Ma pean nägema, mis õpilasel vahetunnis näpus on; millest ta tunni ajal huvitub; kuidas ta tuleb nende mõtetega kaasa, mida mina talle pakun jne.

Lilleküla gümnaasium.

Intervjueeris ja fotod tegi Merje Pors.

Samal teemal:

• Kanadas valmib dokfilm Eesti programmeerimisõppe kogemusest
• Lilleküla gümnaasiumi meediaõpilased asuvad iseseisvalt tööle
• Pelgulinna gümnaasium välismeedia huviorbiidis
• Programmeerimisalased materjalid Koolielus
• Algavad programmeerimise kontaktkoolitused
• Crunchzilla koodikoll
• Codeacademy - programmeerimise e-kursus