Milline on kutsehariduse hetkeseis, mida on tehtud ja kuidas edasi  - neile küsimustele vastas Kutsehariduse uudiskirjas haridus- ja teadusministeeriumi kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna juhataja Andres Pung.

Milline on Teie arvates  kutsehariduse olukord ja maine Eestis?
Arvan, et kutsehariduse olukord Eestis on juba päris hea. Viimasel kümnendil on teoks tehtud olulised reformid – korrastatud on kutseõppeasutuste võrk, kaasajastatud on suures osas alles jäänud kutseõppekeskuste infrastruktuur nii ehitiste kui sisseseade osas, kaasajastatud on õppekavu, täiendkoolitatud õpetajaid ning ette valmistatud ka hulgaliselt uusi õppematerjale, sh e-õppematerjale. Samas kutseõppe sisu uuendamine ei ole veel lõpuni käidud tee, kutseõppe vastavusse viimine tööturu praeguste ja tulevikuvajadustega on endiselt käimas. Uus kutseõppeasutuse seadus loob selleks suurepärased paindlikud võimalused ning alanud on uus õppekavade reformi ring.

Kui rääkida aga kutsehariduse mainest, siis nii nagu maine muutumine ikka, käib see aeglasemalt ning on toimunud muudatustest  maas. Maine lihtsalt ei ole veel suutnud reageerida kõigile toimunud positiivsetele muudatustele kutseharidussüsteemis, samuti sõltub maine mitte üksnes reaalsest olukorrast, vaid ka paljudest muudest faktoritest.

Kuidas hindate ühiskonna informeeritust kutseharidusest ja erinevatest võimalustest?
Uuringute tulemustele tuginedes on see üha paranemas ja siin on nooremad inimesed isegi  paremas seisus ning on kutsehariduse olukorrast ning võimalustest paremini informeeritud kui vanemad inimesed. Murelikuks teeb just lapsevanemate informeerituse ja suhtumise tase. Kahjuks mõjutab vanema põlvkonna negatiivne suhtumine paljus ka noorte otsuseid edasiõppimise osas – kui ikka üle 90% lapsevanematest ei soovita oma lastele kutseharidust edasise haridusteena, siis on suhtumistes  midagi väga viltu. Samas kõige rikkamates Euroopa riikides (Šveits, Luksemburg, Austria, Saksamaa, Holland) valib 60-80% põhikooli lõpetajatest  just kutsehariduse.  Eks meie inimeste suhtumiste aluseks on ikkagi mingid objektiivsed põhjendused ja me ei pääse mööda ajaloolisest taagast, avalikust arvamusest, arvamusliidrite suhtumisest, palgatasemetest, ühiskondlikust prestiižist jne.

Kuidas julgustada noori astuma ametikooli?
Eelkõige tuleks püüda maha võtta tõrge ja eelarvamus kutsehariduse ees. Lubamatu on seni veel massiliselt levinud üldhariduskoolide õpetajate suhtumine stiilis „kui sa hästi ei õpi, siis peadki minema kutsekooli". Kutsekooli minek ei ole karistus, vaid võimalus – võimalus koos keskharidusega omandada ka eriala. See võimaldab palju varasemat minekut tööturule ja sellega kaasnevat varasemat materiaalset iseseisvust. Hea kutsekeskhariduse omandamine võimaldab ka väga edukalt  jätkata õpinguid kõrgkoolides. Kui veel jätkata õpinguid samas erialavaldkonnas, mida omandati  kutsekoolis, annab see väga tugeva konkurentsieelise nii õpingutes kui ka hilisemalt tööturul - spetsialistid, kes valdavad  eriala nii teostaja ja tööprotsesside tasandil  kui ka kõrgema astme spetsialistina, on tööturul eriliselt hinnatud. Seega julgustan noori valima oma edasine õpitee just  oma tegelikele huvidele ja võimetele tuginedes ning mitte kartma  haridusteed läbi kutseõppeasutuste – see tõepoolest annab sageli hoopis eelise!

Ka gümnaasiumide lõpetajad võiksid üha enam teadvustada, et kõrgkooli minek ei ole ainus erialase hariduse omandamise võimalus, haridusteed võib jätkata palju praktilisemas kutseõppes, kus saab suhteliselt kiiresti omandada eriala, mis annab tööd. Kõige halvem variant on see, kui peale üldhariduse omandamist ei jätkatagi erialase hariduse omandamisega, kuna ilma kutse- ja erialase kvalifikatsioonita on tänapäevasel tööturul üha vähem peale hakata.

Missugused on järgmised sammud?
Nagu juba eespool öeldud, on kutsehariduse reform just sisu poolel veel uut ringi käimas. Õppekavade optimeerimine ning kooskõlla viimine muutuva tööturu vajadustega on hetkel teema number üks. Samuti reaalse õppetöö kvaliteedi tõstmine. Kutseharidussüsteem vajab väga pühendunud ning edumeelseid õpetajaid ning eestvedajaid – verevärskendus ning oma teadmiste-oskuste uuendamine ja suhtumiste korrigeerimine on muutuste oluliseks eeltingimuseks. Riigi poolelt oleme oluliselt panustanud õppetöö kvaliteedi tõstmisesse just tingimuste loomise teel - uuenenud õppekeskkond, massiivne õpetajate täienduskoolitus, õppekavaarendus, uued õppematerjalid jne. Nüüd on üha selgemalt näha, kuidas erinevad koolid on pakutut suutnud ära kasutada. Õppetöö kvaliteedist selge ja objektiivse pildi saamiseks oleme õppekavade akrediteerimisse kaasanud eksperte töömaailmast.  Pilt tegelikust kutseõppe olukorrast on üha paremini kujunemas. Jätkame akrediteerimisega, et lähema kolme aastaga saada kõigile koolidele ja õppekavarühmadele peale esimene ring. Iga õppekavarühma akrediteerimise lõppedes analüüsime koos koolide ja töömaailma ekspertide ja kutseliitude esindajatega reaalset olukorda ning teeme sellest igaüks omad järeldused. Kasvava huviga ootame kordusakrediteeringute ringi, kus saab siis näha toimunud muudatusi koolide õppetöös.

Milliseid olulisi muudatusi peaks tegema erinevatel tasanditel?
Riik peaks esmajoones kiiresti rakendama tõsiseltvõetava karjäärinõustamise ja -õppe põhikooli viimastes klassides ja ka gümnaasiumis. Loodan, et vastavalt uue elukestva õppe strateegia eelnõule (2014-2020) see ka teoks saab. Võiks ka tõsiselt kaaluda õppijate voogude süsteemsemat reguleerimist kogu haridussüsteemi silmas pidades. Praegu ju planeeritakse koolituskohti liialt erinevates instantsides ilma tervikpilti omamata.

Tööandjatele aga soovitaksin palju aktiivsemat kaasalöömist haridusküsimuste käsitlemisel ja lahendamisel – on ju nende eluline huvi saada võimalikult sobiva ettevalmistusega inimesi tööturule. Kogu haridust tulekski vaadata ja kavandada läbi lõppväljundi tööturule, siis saaksid paljud asjad ka üldharidussüsteemis selgema perspektiivi ja eesmärgistatuse. Kutse- ja erialase hariduse puhul on aga töömaailma esindajate kaasatus ja osalus lausa möödapääsmatu – ei tule oodata käed rüpes, et kutse- või kõrgkoolid toodaksid tööturule „valmisprodukti" uute töötajate näol, vaid heade töötajate saamiseks tuleb  ise aktiivselt kaasa aidata ja panustada. Ainult koolide ja ettevõtluse tihedas ja mitmekülgses koostöös on see võimalik.

Millisena näete kutseharidust ja ühiskonna suhtumist viie aasta pärast?
Olen loomult optimist ja usun, et selleks ajaks on murrangud suhtumistes toimunud. Kutseharidussüsteem on olnud vägagi dünaamilistes muutustes ja arengutes ning seal aset leidvad kvalitatiivsed muutused jõuavad üha rohkem ka laiema avalikkuse teadvusesse. Kvalifitseeritud tööjõu üha suurenev nappus viib meid üsna varsti selleni, et kutseharidusvaldkonda hakatakse üha enam väärtustama, vastasel korral ei ole Eesti majandus ja ühiskond pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Kõik prognoosid näitavad ju seda, et  aastal 2020 peaaegu pooled Euroopa Liidu liikmesriikide töökohad vajavad  keskmise kvalifikatsiooniga tööjõudu - just selliseid ametimehi ja -naisi, keda valmistatakse ette ametikoolides. Ja ega Eesti siis selles osas mingi erand ei ole.

Allikas: Kutsehariduse uudiskiri, SA Innove.
Foto: Koolielu arhiiv

Samal teemal:

• Ametikoolituse osakaal hariduses kasvab
• Kutsehariduse teatmik aitab otsustada
• Nadja Haugas: kutsekoole hinnatakse kõrgelt, aga oma lapsele ei soovitata
• Kutsehariduse maine on tõusnud