Minevik loob inimese. Ilma olnut tundmata ei tea inimene, kes ta on või kuhu ta kuulub. Teadmised ümbritseva kohta aitavad väärtustada olemasolevat: mõista minevikku ning selgitada olevikku, näidates kätte võimalikud arenguvõimalused ja ohud. Ajalooõpetus arendab mõtlemist, analüüsioskust ja allikakriitilisust.

Aeg-ajalt tajub ajalooõpetaja õpilaste trotsi tundmatute ja vanade aegade uurimisel, kuid saab ka sealsamas noori osavalt põnevatele radadele suunata. Tänapäeva ajalooõpetus ei seisne enam ammu lugude jutustamises, nagu ta ehk paljuski olude sunnil veel mõnikümmend aastat tagasi oli. Tänapäeva kiirelt arenev digitaalne maailm on teinud ajaloo käegakatsutavaks ja seeläbi ka eelarvamuse küüsis olevale õpilasele põnevaks. Õpetuse laiem eesmärk püsib aga sama. Ilma minevikku tundmata ei ole võimalik mõista tänapäeva ja väärtustada olemasolevat.

Käesoleva artikli idee sündis huvist kuulda ning jagada mõtteid tuntud eestlaste arvamustest ajaloo õppimise kohta. Suur aitäh, head vastajad. Praeguste pinevate sündmuste foonil, kus ajalugu meie silme ees tulevastele õpilastele ajalooõpikusse peatükke vormib, on kindlasti paslik mõtiskleda selle üle, miks me ajalugu õppima peame.

Miks on ajaloo õppimine oluline?

Eesti Ajaloomuuseumi direktor Sirje Karis leiab, et ajaloo õppimine on eelkõige huvitav. “Põnev on teada saada, mis toimus, millega tegeleti, mis olid probleemid, miks need tekkisid, kuidas neid lahendati, kuidas käituti muutuste puhul minevikus. Selle mõistmine aitab aru saada muutuvast maailmast meie ümber. Ajad on olnud erinevad. Ajalugu aitab teha tarku otsuseid: õppida minevikust ja mitte korrata tehtud vigu. Tulevikust me ju õppida ei saa. Siinjuures peab muidugi arvestama, et olukorrad ja võimalused minevikus olid teistsugused kui praegu. Kõik, mis on olnud, on kujundanud meid sellisteks, nagu me oleme praegu ja see määrab ära meie tegemised antud hetkel ja ka tulevikus. Iga inimene personaalselt on osake ajaloost. Teades seda, mõistame paremini iseenda käitumist."

Sirje Karise arvates annab ajaloo õppimine laiapõhjalise humanitaarhariduse, hea analüüsivõime ning laia silmaringi - avardab meie maailmapilti. "Teadmised minevikust aitavad mõista teisi kultuure ja muutusi ühiskonnas. Kindlasti aitab ajaloo õppimine paremini mõista ka teisi õpitavaid aineid.”

Poliitik ja ajaloolane Mart Laar meenutab ütlust, et need, kes ei soovi ajalugu õppida, on määratud seda uuesti läbi elama. “Nii pole ajaloo õppimine mitte ainult huvitav, vaid ka väga praktiline. Taasiseseisvunud Eesti arengut on ajaloota raske ette kujutada. Tuleviku ehitamiseks oleme minevikust võtnud ohtralt ehituskive ning nendega uue Eesti kokku ladunud. Siit on saadud esiteks teadmine, et selline asi nagu iseseisev Eesti ja oma riik on üldse võimalikud. Teiseks on mitmete sammude astumiseks omaette kogemus kuldaväärt abiks. Ja kolmandaks teame me, kuidas iseseisvus omal ajal kaotsi läks ning püüame samme astuda, et see kunagi ei korduks - on selleks siis Euroopasse integreerumine või kaitsevõime eest hoolitsemine. Need sammud pole astutud mitte lihtsalt teatud väärtuste toetamiseks, vaid väga praktilistel kaalutlustel. Selleks ongi ajalugu meiega kogu aeg kaasas ning pole mitte ainult lihtsalt huvitav õppeaine, vaid praktiline vahend parema Eesti ehitamiseks.”

Mart Laar (Foto: Flickr: European People's Party - EPP)

Eesti Rahva Muuseumi direktor Tõnis Lukas hindab ajaloos haruldast mitmekesisust. “Sealt leiab teadmisi, mis aitavad orienteeruda ka olevikus ja tulevikus. Kasvõi teadmine, et ühiskondlikud suhted on koguaeg muutunud ning et miski pole igavene ja samas mõnes mõttes kõik ju kordub! Näiteks praegu annab ajalooteadmine meile arusaamise, mida võivad aastal 2014 tegelikult tahta Venemaa juhid, aga teiseks ka teadmise, et praegu on üldine olukord maailmas hoopis teistsugune, kui II maailmasõja alguses. Seega teame, et sõda ei tule, kui me ise küllalt tugevad ning ühtsed oleme ja meid sellega hirmutada ei saa! Eesti-sugusel järjepidevusega maal tuleb ajaloohuvi alati kasuks - see annab meile teadmise, et suured rahvad ja globaalne maailm võivad mõnikord näha asju hoopis pealiskaudsemalt kui väikene oma keelest ja kultuurist lugu pidav rahvas.”

Välisminister Urmas Paeti jaoks oli ajalugu talle üks enim meeldinud õppeaineid koolis. “See võimaldas lisaks faktiteadmiste saamisele kasutada ka fantaasiat ja loomingulisust kujutamaks ette, milline on olnud inimkonna eluolu sajandite jooksul. Ajaloo tundmine aitab paremini mõista ka tänapäevaseid protsesse maailmas ja riikidevahelistes suhetes. Tihti on praegustel arengutel ajalukku ulatuv eellugu, mis mõjutab edasisi arenguid. Seega ajalugu on oluline teada, et paremini mõista nii tänast kui homset ühiskondade siseelus, aga ka rahvusvahelistes suhetes.”

Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam rõhutab Eesti riigi ja eriti tema ajalookäigu omapära teadvustamise olulisust. “Teatavais olulistes küsimustes ei ole me nagu teised. Võime nentida, et oleme rahvas, keda ajaloo loogika ning Euroopas valitsevate jõuvahekordade põhjal poleks pidanud täna olemas olema. Vähemasti mitte rahvana, kel on oma keel, kultuur ja riiklus. Eesti ajalooline kogemus kõneleb sellest, et uskumatu on osutunud võimalikuks, seda välistest jõuvahekordadest ning statistilistest prognoosidest hoolimata. Meie ajalooline kogemus hoiatab, et kõike on võimalik kaotada ja et midagi pole endastmõistetavalt tagatud.

Just teadvus meie ajaloo eripärast ning sellest, et Eesti Vabariik on rahvusriigina luksus, mille kui luksuskauba eest meie kodanikud on kutsutud maksma kõrgemat hinda oma aja, tähelepanu, kodanikualgatuste, riigikaitsele pühendumise, isamaalise vaimu viljelemise kaudu, on vajalik ning värskendav sõnum, mis peaks noori motiveerima ajalukku süvenema. Olgu siis hobina või erialase hariduse omandamise teel.”

Tunne Kelam (Foto: Flickr: Security & Defence Agenda).

Millised teed suunasid ajaloo õppimise radadele?

Mäletan enda gümnaasiumiaastaid, mil jalutasin koolipäeva järel Tallinna vanalinna tänavatel ja mõtlesin end ajas tagasi. Panin end sajandite eest elanud linnakodanike kingadesse, püüdes tabada nende mõtteid ja näha erinevaid toimetusi nende kaasajal. Kahtlemata andsid sellisteks “ajarännakuteks” tõuke minu head õpetajad ja vanavanemad, kes ajalugu palju uurinud olid. Ajaloo õppimine ja -õpetajaks saamine ei olnud minu jaoks tookord eesmärgiks, kuid hetkel ei oska ma kujutleda põnevamat ametit kui seda on minu praegune töö ajalooõpetajana.

Euroopa Parlamendi liige Indrek Tarand meenutab, kuidas talle soovitati ajalugu nõukogude ajal mitte õppida, kuid noore inimese kangekaelsus ei luba vanemate arvamust alati mõista. “Nii ma tegin ikka oma otsuse ja sattusin selliste mõjusate õpetlaste nagu Sulev Vahtre, Helmut Piirimäe, Märt Tänava ja teistegi vaimsesse mõjuvälja. Muuseas ka Herbert Ligi (ehkki me torisesime temaga NLKPsse astumise eest). Nende poolt õpetatu ja juhatatu avaldas noorele inimesele ikka väga positiivset mõju. Ma olen neile alati tänulik, nagu ka Vilma Trummalile, Allan Liimile ja paljudele veel, et nad seda kõike raatsisid ja viitsisid minusugusele väänikule edasi anda. Sellest, et minust korralikku ajaloolast ei saa, said nad aru ilmselt esimese semestri jooksul. Kuid selles, et ma ajaloo võin selgeks saada niisuguse määrani, et Eesti Vabariiki taastekitada ning hoida, selles ei kahelnud nad ka mitte. Head soovitajad ei suutnud uskuda, et vene kord ja vene võim saavad lõppeda nii äkiliselt kui see tegelikult juhtus.”

Tõnis Lukase sõnul pärineb tema huvi ajaloo vastu onult, Evald Teraselt. “Ta oli kauaaegne ajalooõpetaja Kärdla keskkoolis, kelle juures koolipoisina suviti Hiiumaal olles elasin. Loomulikult anti ajalootunnetus ja teadmine eesti ajaloo rasketest aegadest mulle kaasa kodust, mistõttu ei üllatanud mind Tartu ülikooli ajalugu õppima asudes siinne eestimeelne õhkkond sugugi. Olin sellega kodus harjunud.”

Tunne Kelam meenutab, kuidas pärast Tallinna 2. keskkooli (praegune reaalkool) lõpetamist nõukogude okupatsiooni ajal oli tema peamine soov pääseda füüsikast, keemiast ja matemaatikast. “Olin selge humanitaarkallakuga nooruk ning minu seisukohalt oli võimalusi kaks – kas võõrkeel või ajalugu. Õieti võrsus huvi ajaloo vastu juba algkoolis, mil minu lemmiklektüüriks sai isa raamatukapis ilutsev Eesti entsüklopeedia (välja antud 1930. aastail). Sealsed lühiartiklid eri riikide ajaloost ning riigitegelaste biograafiad kütkestasid mind, kuna pakkusid alternatiivi koolis õpetatavale nõukogulikule võltsitud ajalookäsitlusele. Viimase järgi realiseeris eesti rahvas aastal 1940 oma ajaloolise unistuse ühineda suure vene rahvaga ning astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu. Eestisse eelnevalt sisse toodud Punaarmee olevat üksnes kaitsnud kodanike vaba tahteavaldust kodanlike fašistide surve eest. Lootsin ajalugu sügavuti õppides saada paremini ajaloolise tõe jälile. Nõukogude ülikool seda muidugi ei andnud. Kuid ajaloo teemal jätkuv vassimine ergutas ise otsima ning pala pala haaval kokku panema tõest ajalugu. Selle käigus kasvas huvi ajaloo vastu märkamatult üle ajaloo tegemiseks - uute ajalooliste sündmuste genereerimiseks vastupanuliikumises osalemise ning demokraatlike kodanikualgatuste vedamise teel.”

Loo autor on Koolielu ajaloo ja ühiskonnaõpetuse ainemoderaator, Kuressaare gümnaasiumi õpetaja Madli-Maria Naulainen.

Samal teemal:

• Koolielu õppematerjalid: ajalugu
• 100 aastat I maailmasõjast
• 10 aastat NATOs ja ELis: mis on päevakorral?