Meeskonda kuulusid Kadi Karro, Karl Aleksander Leoste, Aurora Mikk, Triinu Prants, Mathilda Viigimäe, Johan Valdemar Leoste ja Eero Ääremaa ning juhendajad Jaagup Kippar ja Jaanus Leoste.

Märtsis võitis GAG7.c EV3 FLL-i Eesti finaali ning nii jäi piisavalt aega võistlusteks valmistuda. Toronto ülikooli Varsity areenil oli koos 72 võistkonda üle kogu maailma, neist enamik Põhja-Ameerikast. Noored pidid ehitama Lego roboti, mis täidab etteantud ülesandeid; esitama uurimusprojekti ning disainima ja kokku panema oma väljapaneku messil. Tänavune üldine teema oli looduse raev: uuriti torme, maavärinaid, laineid ning leiti lahendusi, kuidas loodusõnnetuste mõju leevendada või vältida. Eesti meeskond tegeles projektiga, mille eesmärk on päästa inimelusid orkaanide käest Haitil. Idee on ehitada 3D printeritega pooleldi maa all olevad kerakujulised orkaanidele vastupidavad majad, kuhu ohu korral saaks varjuda kuni 3000 inimest.

Kena keskmine tulemus

GAGi noored ei tulnud FLLi Kanada võistlustel esimeseks ega jäänud ka viimaseks, 331 kogutud punkti tähendab kena keskmist. Üldse on FLLi võistlusel võimalik koguda 580 punkti, GAGi võistkonna parim tulemus Eestis oli 547 punkti.

Eile olid noored ja juhendajad koolimajas väikesele tunnustusüritusel ning vestlusringis. Noorte jaoks oli reis erakordselt põnev. Seda mitte üksnes robotite või võistlusmomendi pärast - tore oli näha-kuulda, kui oluline oli nende jaoks suhelda teiste maade noortega, tundma õppida teisi kultuure, näha Kanada ja Toronto vaatamisväärsusi, panna ennast proovile. Muljeid pudenes kui varrukast, üks ei saanud juttu lõpetada kui teine juba alustas. Sestap on ülevaadegi räägitust tera siit ja teine sealt.

Katkeid vestlusringist

Ega enne aru ei saanud, et oled Kanadas, kui läksid õhtul jalutama. Siis said aru, et oled mujal kui Eestis. Seal on nii võimas, hästi-hästi palju tulesid, aga inimesi on tänaval vähe.

Toronto oli suur linn ja seal oli peatänav, kus oli olemas praktiliselt kõik, mis eluks vaja. Ja kõik oli suhteliselt lähedal. Tallinnaga võrreldes oli see üllatav.

Inimesed on seal hästi viisakad - kui sina neile otsa komistad, siis nemad vabandavad.

Erinevatele aladele - nagu Eestiski - anti kolm esimest kohta, siis oli robotimängu järjestus ja üldjärjestus.

Teiste projektidest jäi meelde see, et kui tuleb jäätorm, siis kuidas elektriliinid jääst puhtaks saada. Nad mõtlesid sellise roboti välja, kes liine puhastab, liigub liini mööda edasi-tagasi. Ja siis üks projekt, kus mõeldi välja selline aine, et kui sellega materjali katad, siis ei lähe need üldse märjaks. Neil oli kausis vesi ja selle sees ujusid paberitükid, mis ei imbunud vett täis. Ja neil olid visiitkaardid, panid vette, võtsid välja – kõik oli kuiv. See oli lahe.

Ega me teiste esinemisi väga palju vaadata ei saanud, boksidega saime tutvuda. Teiste roboteid nägime harjutusväljakul, panid oma aja kirja ja siis neid, kes kõrval olid, nägid.

Aasia ja Brasiilia olid üle kõige. Neil ikka on finantsilised võimalused, tehnika oli väga tasemel ja nad ise olid ka tasemel - kohe näha, et on robootikaga kaua tegelenud.

Robotimäng oli meie jaoks kõige raskem, ei läinud nii, nagu plaanisime. Lauad olid nii peenikeste jalgade peal, et loksusid, ja güroskoop (andur) läks lolliks. Eestis läks meil just robotimäng kõige paremini, aga siin oli matt põrandal. Teistel tiimidel, kes kasutasid samuti güroskoopi, läks ka halvemini.

Ajaliselt olid kõik võistlused väga hästi planeeritud, algasid täpselt. Kui võistluse algus oli 9.00, siis 9.01 juba tegevus toimuski. 8.55 võisid arvata, et mitte midagi ei hakka toimuma, aga 8.59 oli poiss plaguga kohal ja kõik toimis.

Võitsid ikkagi need, kes olid robootikaga aastaid tegelenud. Meid kiideti, sest me tegutsesime esimest hooaega ja ei jäänud viimasesse kümnesse.

Mis kõige rohkem meelde jäi?

Niagara jäi meelde, sõit Niagarale. Bussijuht oli väga jutukas, rääkis ja rääkis ja rääkis… Ja me nägime teekonnal maailma kõige väiksemat kirikut, paar meetrit kõrge ja sama pikk ning lai. Vist üks inimene mahub sisse.

Inimeste lahkus ja koostöö teiste meeskondadega jäi kõige rohkem sellelt reisilt meelde.

See, et linna on vaadata kõige parem kell neli või viis hommikul, siis on hea linnas jalutada.

Mingi jook, mida Eestis ei ole, suhkruga küllastatud maasikamaitseline sulatatud mahlapulk sisuliselt. Seda joodi seal palju.

Toronto liiklus oli väga hästi korraldatud.

Igal pool üllatavates kohtades oli kohtumisi eestlastega. Üks võistluse kohtunik oli isa poolt eestlane, üks toidujagaja hakkas järsku eesti keeles rääkima, poes ka hakkas üks inimene meiega eesti keeles rääkima. Ülikoolis oli üks õppejõud, alguses rääkisime inglise keeles. Selgus, et oleme Eestist, ja siis arvas õppejõud, et peaksime ju eesti keeles vestlema! Torontos on suur eestlaste kogukond.

Tore kogemus oli käia Toronto kõige suuremal staadionil pesapalli vaatamas.

Vaata kindlasti Facebooki!

Pilte klõpsutati reisi jooksul sadu ja sadu, tehti ka videosid. Võistlusest ja reisist saab parima ülevaate, kui külastate GAG 7.c EV3-e Facebooki lehte. Nüüd on seal üleval ka osalenute kokkuvõtted tehtust ja nähtust.

Fotod võistlusest on võetud osalejate loal Facebook´i lehelt, fotod koolimajas: Madli Leikop.

Samal teemal:

• GAGi võistkond paneb end proovile rahvusvahelisel robootikavõistlusel 
• Kuidas tüdrukud programmeerima saada?
• FLL Eesti finaali võitis GAGi meeskond