Robootikas on vaja loogikat ja loovust


Avaldaja:Madli Leikop10. September 2014

Kas teate, kes või mis on Üks Õnnelik Rööprähkleja? See on Gustav Adolfi gümnaasiumi kolme õpilase loodud robot, mis pälvis Brasiilias rahvusvahelisel robootikafestivalil robotidisaini karika.

8.c klassi õpilased Aurora Mikk, Karl Aleksander Leoste ja Johan Valdemar Leoste olid üsna kavalate nägudega, kui rääkisid, kuidas võõramaalased püüdsid roboti nime hääldada. Endalgi raske öelda!

GAG-i võistkond EV 3 ja nende saatja, Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi koolirobootika spetsialist Heilo Altin naasid äsja Brasiiliast Belo Horizontes peetud rahvusvaheliselt robootikafestivalilt. Väike võistkond Eestist paistis silma mitmekülgsuse ja heade programmeerimisoskustega. „Eestlased ei võitnud küll peaauhinda, kuid nende tarkvara lahendus oli teistest keerukam ja seda hinnati võistlusel robotidisaini karikaga,“ sõnas Heilo Altin.

võit.jpg

Vasakult teine Karl Aleksander Leoste, Aurora Mikk, Johan Valdemar Leoste. 

Väljastpoolt Brasiiliat olid festivalile kutsutud rahvusvahelistel võistlustel silma paistnud võistkonnad, lisaks Eestile veel Austriast, USA-st, Tšiilist ja Kanadast. Kokku osales 23 võistkonda ja see oli osa Brasiilia kutsemeistrivõistlusest – World Skills Brazil. Eesti võistkonna osalemist Brasiilia robootikafestivalil toetas haridus- ja teadusministeerium hasartmängumaksu nõukogu kaudu.

Aurora, Karl Aleksander ja Johan Valdemar osalesid tänavu juunis ka rahvusvahelise robootikavõistluse First Lego League (FLL) mõõduvõtmisel Torontos. Ülesanded, mida Brasiilias lahendada tuli, olid sarnased: noored pidid ehitama Lego roboti, mis täidab etteantud ülesandeid; esitama uurimusprojekti ning disainima ja kokku panema oma väljapaneku messil. Tänavune üldine teema oli looduse raev: uuriti torme, maavärinaid, laineid ning leiti lahendusi, kuidas loodusõnnetuste mõju leevendada või vältida. Eesti meeskond tegeles projektiga, kuidas päästa inimelusid orkaanide käest.

võistlus.jpg

Hetk võistluselt.

Heilo Altin: „Eesti meeskond koosseisus kaks Gustav Adolfi gümnaasiumi poissi ja üks tüdruk võitsid Brasiilias toimunud First Lego League rahvusvahelisel võistlusel erikategoorias „Robotidisain“ teise koha. Tegemist oli eksklusiivse üritusega, kus osales kokku ainult 18 meeskonda Brasiiliast ning viis välismaalt. Eesti meeskonna robot oli hindajate sõnul väga hea kooslus andurite kasutamisest ning programmeerimisest. Roboti programm koosnes paljudest alamprogrammidest, mis avaldas hindajatele sügavat muljet. Enamik meeskondi oma robotit nii süstematiseeritult ei programmeerinud nagu tegi seda GAG EV3.

Tähelepanuväärseks teeb veel meeskonna edu see, et Eesti sai kutse osaleda võistlusel jaanipäeva paiku ning need õpilased pühendasid terve oma suve sellele, et ehitada iga päev robotit, uurida looduskatastroofidega seotud probleeme ning harjutada meeskonnatööd.

Võistlus oli emotsionaalne ning Eestit toetati palju, kuna neid oli võrreldes teiste meeskondadega kokku ainult kolm. Teised meeskonnad ning õhtujuhid õppisid eesti keelt ning karjusid Eesti robotimängude ajal: „Edu, Eesti!“. Võistluse lõpuks olid kõik väsinud, kuid õnnelikud."

võistlusmelu.jpg

Võistlusmelu.

Aurora Mikk, Karl Aleksander Leoste ja Johan Valdemar Leoste jagasid muljeid kaugest maast ja põnevast võistlusest ka Koolieluga.

GAG EV 3 meeskond on tegelikult suurem kui kolm õpilast, aga Brasiiliasse otsustasite minna vaid teie. Miks nii?

Karl Aleksander: Kõik ei saanud tulla, ja Brasiilia on nii kauge maa.

Aurora: Ja me pidime suvel koos käima, see ei sobinud kõigile.

Karl Aleksander: Selle roboti, millega Torontos võistlesime, jõudsime enne lammutada, me ei teadnud, et meid Brasiiliasse ka kutsutakse. Ja puhkuste ajal ei saanud kõik kohal käia robotit ehitamas.

Aurora: Mina läksin, sest Brasiilia on ikkagi nii kauge maa, ei tea, kas teist võimalust sinna minna üldse tuleb. Ja robootika ise on väga huvitav.

Karl Aleksander: Robootika meeldib, mõtlesin, et käiks Brasiilias ka ära, vaataks, kuidas teisel pool maakera need asjad on. Ja lennureisi ajal oli aega kohustuslikku kirjandust lugeda.

Johan Valdemar: Oli huvitav näha nii kauget riiki, ja robotit oli huvitav kokku panna.

palmi all.jpg

Puhkehetk palmide all. 

Kas teil siis suvepuhkust polnudki, muudkui ehitasite robotit?

Karl Aleksander: No mitte just 24/7. Kõigepealt ehitasime roboti valmis, aga lammutasime seda päris mitu korda. Iga päev kolm-neli tundi tegelesime robotiga, täiustasime programme, kuidas robot ülesandeid lahendab. Natuke jäi aega ka projekti jaoks.

Aurora: Iga päev, kui ei olnud just laagrit või muid tegemisi, ehitasime robotit. Brasiilias tegi robot mati peal ülesandeid, näiteks päästis loomi ja inimesi mati pealt, viis autosid ohutusse kohta, ehitas maja, läbis takistusraja.

Esmased reisimuljed?

Johan Valdemar: Kõigepealt lendasime Lissaboni, umbes viis tundi, lennujaamas ootasime ligi kaks tundi, ja siis üheksa tundi lendu otse Brasiiliasse.

Aurora: Kõigepealt olid palmid. Mis oli huvitav looduses, et puudel olid tohutu suured värvilised õied, seda Eestis ei kohta. Olime hotellis 21. korrusel, ja linna piiri ei paistnud. Ning kuu oli täpselt meie kohal. Korraldajad olid hästi sõbralikud, tahtsid suhelda. Kõik käis inglise keeles ja kehakeeles. Tõlgid olid ka.

Meeldejäänud hetki võistlusest ja Brasiiliast?

Johan Valdemar: Mulle meeldis kõige rohkem lõpupidu, kui saime võidust teada.

Karl Aleksander: Võit oli väga meeldejääv. Kui hakati rääkima robotidisaini võidu kohta, öeldi, et selle sai väike tiim – meie olime väike tiim. Ja kui nad jõudsid selleni, et nende roboti nime on täiesti võimatu hääldada, siis teadsime, et meie meeskond sai karika! Teine huvitav koht oli seotud vaba ajaga. Ümber linna oli kõrge mäestik, läksime sinna ronima. Seal oli üks ala, kus alles ehitati piirdeid, kitsas tee läks ülesmäge, vahepeal oli mõlemal pool kuristik. Oli järske tõuse, mäe kõrgus oli nii 1400 meetrit merepinnast, võrreldes Munamäega ikka teine asi.

Aurora: Mulle jäi ka meelde kõige rohkem võidu väljakuulutamine. Ma ei läinud sinna mõttega, et saame karika, läksin kogemuste pärast. Võit oli tohutu üllatus.

Karl Aleksander: Võistlusel oli nelja sorti auhindu: robotimängu, roboti disaini, projekti eest ja meistri auhind – sellele, kes teeb kõiki neid asju väga hästi. Peaauhind jäi Brasiiliasse. Ja üks ajalooline sündmus jäi ka meelde – meid viidi sellele jalgpallistaadionile, kus toimusid maailmameistrivõistlused. Meid lubati isegi staadionimurule.  

lippudega.jpg

Miks on robootikaga hea tegeleda?

Karl Aleksander: Robootika on tulevik, sellega võiks osata tegeleda. Programmeerimine on põhiline, roboteid ehitada võivad tulevikus robotid ise, aga programmeerida robotid ei oska, seda teeb ainult inimene. Robootika arendab: ehitad midagi, mida keegi pole varem proovinud, see lihtsalt meeldib.

Johan Valdemar: On huvitav näha, mida robot teeb. Sa oled kirjutanud programmi, aga robot teeb midagi muud kui sa programmeerisid, huvitav on välja uurida, miks.

Aurora: Robootikas on palju erinevaid võimalusi, mida teha, see on midagi teistsugust, päris kõik robootikaga ei tegele.

Kas robootika nõuab head matemaatikaoskust?

Aurora: Pigem peab loov olema. Robotimängu väljakul tuleb ülesandeid lahendada, kohe pead mõtlema, kuidas neid kõige parem ja mõistlikum oleks lahendada. Sul peab kogu aeg ideid olema.

Karl Aleksander: Matemaatikaoskus nüüd halb just ei ole, aga väga head loogikat on küll vaja. Pead teadma, kuidas programmi kokku seada, et juhtuks just see, mida sina tahad. Pead kõik täpselt kirjutama ja ühendama. Loogikat koolis ei õpetata, aga seda saab ise arendada, näiteks nuputamisülesannetega.

 

 

Video ja fotod: Heilo Altin.

Samal teemal:

 

 

 

 

 

 

 

Haridus- ja Noorteamet