Meisterõpetaja Aino Mölder, kas aasta kutseõpetaja tunnustus tuli teile üllatusena või aimasite ka enne, et midagi on teoksil? Missugused olid esmased tunded, mõtted?

Eks sedalaadi tunnustamised algatab ju alati kool – kuidagi teisiti poleks tunnustatavaid üles leida võimalik. Pean ütlema, et kolleegidel õnnestus protsess minu eest ülimalt salaja käivitada ja ka saladuses hoida: mul pole aimugi, millal taotlus mu tunnustamise kohta koostati ja missugune oli selle sisu. Augusti keskpaiku helistati haridus- ja teadusministeeriumist – vaja läks mu fotot. See oli vihjeks, et mingil moel olen ma üritusega seotud. Septembri keskpaiku sain kutse osaleda galal ja peatselt selgus ka, et olen üks kolmest nominendist – meie nimed olid avaldatud Õpetajate Lehes. Kuna kaasnominendid olid väga tugevatest õppeasutustest, siis järeldasin, et kindlasti pakuvad nad mulle ka tugevat konkurentsi, mistõttu ei pidanud ma end üldse pretendendiks. Siiski kõlaks variserlikult, kui ütleksin, et ma tiitlit saada ei lootnudki. Lootsin ikka, kuid tõehetk saabus ikkagi alles vahetult nominatsiooni käigus. Emotsioon oli võimas, nii et võttis hinge kinni, jalad nõrgaks ja hääle värisema. Võiksin öelda, et kui peresündmused võrdlusest välja jätta, oli see mu elu üks tähtsündmusi. Ka korraldus, sh Ain Mäeotsa lavastus, toetas seda väga.

Tänu teie tööle on Eesti rikkam väärt metsameeste, maastikuehitajate ja loodusretkejuhtide poolest. Aga kuidas te jõudsite õpetajaameti juurde? Kuidas jõudsite Luua Metsanduskooli, kutseõpetajaks?

Kõige lühemalt öeldes suure ringiga ja tagaukse kaudu. Metsandust erialaks valides oli üheks kriteeriumiks see, et kõrgkooli lõpetamise järel ei pea õpetajaks hakkama. Ma ju ei teadnudki, et lisaks maaülikooli (tolleaegse Eesti Põllumjandusakadeemia) metsandusteaduskonnale eksisteerib veel mingi eraldiseisev metsandusõppeasutus. Ka metsandusest endast ei olnud mul ettekujutust. Aga tudengipõlves sain teada, et lisaks kuusele ja männile ja veel mõnele metsapuuliigile kasvab meie haljasaladel ja parkides sadu muid puuliike. Kui analüüsiti, kuidas nad kõik meie kliimas hakkama saavad, nimetati näitena sageli Luua puukool-arboreetumit. Tekkis huvi, et mis ja kus seesugune asutus ka on. Sõitsime koos samal kursusel õppiva abikaasaga Luuale. Panime arboreetumi serva telgi üles ega saanud Luualt enne kolme päeva minema: ahhaa!-efekt oli täielik!

Kui enne õppima asumist olin kogu aeg mõelnud pigem puidutöötlemisega seotud töökoha peale (olin Tartu mööblikombinaadi stipendiaat ja mõnda aega selles ettevõttes ka töötanud), siis esimene Luual käik pööras kõik pea peale. Juba viimasel suvevaheajal enne lõpukursust olime kolinud Luua kanti ja sõitsime rongiga Tartu vahet. Aga ma ei teadnud, et nööbi küljes on ka kuub: et puukool-arboreetum on rajatud õppetöö huvides ja on seega metsanduskooli praktikabaasiks. Minu silmis oli tolleaegne Eesti suurim puukool täiesti eraldiseisev asutus. Asudes tööle selle juhatajana, selgus, et kusagilt tulevad mingid praktikandid, kelle tööd on vaja korraldada ning töövõtteid ette näidata. Ega ma siis veel taibanud, et olingi juba kuradile sõrme andnud ja tegelesin otsapidi õpetajatööga. Kümme aastat sellel ametikohal läks kui üksainus viiv ja mõistagi kasvasin kokku ka kooliga.

Kui riigipiirid paotusid, oli vaja hakata hankima metsanduse ja metsandushariduse kohta infot põhjanaabritelt – üks koostööprojekt järgnes teisele. Soome keelt emakeelena rääkijana oli mul vaja pidevalt olla kas mõne meie grupiga Soomes või soomlasi meie juures võõrustada. Töö puukoolis aga nõudis pidevat kohalolu. Nii ma siis tegingi valiku, kuna olin juba niikuinii sujuvalt üle läinud meie õppeasutuse ühest osakonnast teise – asunud tööle kõigepealt mitmete arendusprojektide kallal koolis ning hiljem tasahilju ka kutseõpetajana. Uued õppekavad ja erialad tõid kaasa vajaduse ka teistsuguste oskustega õpetajate järele, keda igakord ei õnnestunudki leida. Siis ei jäänudki muud üle, kui asi endale selgeks teha ja vastutus võtta. Nii olen olnud ja olen loodetavasti edaspidigi eluaegse õppija rollis.

Mida peate igapäevases õpetajatöös kõige olulisemaks?

Neid asju on palju. Siinkohal mõned põhimõtted, millest juhindun.
• Lähtun õppetööd kavandades ja läbi viies õppija võimalikust kogemusest; just õppija (rõhutan: mitte õpetaja!) kogemuse pinnalt õpetamine kujutab minu jaoks kogemuspõhist õpetamist. Katsun selle põhjal mõistatada, kuidas õppija kuuldut võib tajuda, millisena sõnum temani võiks jõuda.
• Klassitäis õppijaid on minu jaoks nagu peegel. Jälgin nende reaktsiooni ja seisundit valvsalt nagu ematiiger ja olen vajadusel valmis kohe muutma taktikat, tempot, meetodit. Püüan õpetada nii, nagu ise oleksin tahtnud omal ajal õpetatud saada ja vältida neid vigu, mida tehti minu õpetamisel.
• Annan endast kõik, mis mul konkreetses tunnis ja/või konkreetse teema osas on anda ja püüan tiibadele tõsta ka õppijat. Vahest tunnen, kuidas higi ojadena voolab, aga see jääb minu pisikeseks saladuseks: õppija jaoks peab tund kulgema justkui mängeldes.
• Selgitan laiemalt, kuhu minu õpetatavad teemad üldises suures pildis asetuvad: millega need on seotud, millele need toetuvad ja mis omakorda neile toetub. See motiveerib õppima.
• Püüan õppijat suunata õppima nii, et õppimine poleks nüri. Põhimõte „õppige ära materjal lehekülgedelt x kuni y“ ei toimi; parimal juhul võib seda nimetada tuupimiseks. Mõtlen välja loovülesandeid, nii et nende lahendamine poleks võimalik ilma, et materjal lehekülgedel x kuni y läbi töötataks; tulemus peaks olema õppijale nauditav ja innustav.
• Ühe ja sama aine õpetamisel lähtun sihtgrupist. Näiteks aianduse valdkonna õppijad peavad teadma, mis on puu nimi ja kuidas teda aiakujunduses kasutada. Arboristiks õppijad peavad lisaks nimetusele teadma, kuidas puud lõigata ja loodusretkejuhid peavad teadma, kuidas puu abil elamusi luua. Puukoolimajandajad peavad teadma, kuidas seemnest või pistikust püsivale kasvukohale istutamiseks kõlbulik puutaim kasvatada. Kuigi kõikidel juhtudel kannab aine nimetust puuliigiõpetus, siis ometi on minu jaoks nii mitu puuliigiõpetuse ainet, kui palju on mul erinevaid õppegruppe.

Seda loetelu võiks jätkata lõputult. Üldjuhul ei ole ma kinni mingites kätteõpitud meetodites, vaid leiutan neid vastavalt vajadusele pidevalt juurde.

Mis vanuses, mis taustaga õppijad teie õpperühmades on?

Hetkel on mul õpetada arboristid, puukooliaednikud ja loodusretkejuhid. Kõik on mittestatsionaarsed õppijad. Paljud neist on märkimisväärse praktilise kogemusega. Oluline on, et keegi ei lahkuks tunnist „tühjade kätega“, ka kõige ulatuslikuma kogemusega õppija peab tundma, et tunnis käimine tasus ära. Kuigi tundide maht võrreldes statsionaarsete õppuritega on kordades väiksem, peame saavutama samad õpiväljundid. Just siin pean ma motiveerima õppijaid töötama iseseisvalt. Eelpool mainitud loovülesannete lahendamine kujutab endast justkui hapu sisuga, kuid pealt magusat dražeekommi: neelad alla nii, et haput sisu ei märkagi! Lisaks õpeajatööle olen ka mitme noore kollegi tugiisikuks (mentor oleks ehk palju öeldud).

Kutseharidus täna õpetaja pilgu läbi - mis on hästi, millest vajaka jääb? Tööandjad kurdavad, et ei õpetata seda, mida tegelikult vaja, olete selle väitega nõus?

Ma ei ole nõus sellega, mille üle tööandjad kurdavad, ja tegelikult meie kooli lõpetanute tööandjad ei kurdagi. Üldjuhul on meie õpilased tööturul otsitud ja oodatud – kooli maine on päris kõrge. Seda oleme suutnud tänu meie kooli kõigi õpetajate ühistele pingutustele. Millegi üle eriti viriseda ei tahakski. Kui veel meie kooli sisseastujate üldhariduse tase oleks pisut kõrgem, oleks elu täitsa lill. Pahatihti aga peame alustama rehkendusõpetusest. Ka funktsionaalse lugemise oskus, õigekiri ja lauseehitus pole kiita.

Siinkohal tahaksin anda eeltoodutele lisaks veel ühe soovituse, millega õpetamisel arvestada: õpikutele ei tohi loota – need on kirjutatud liiga keerulises stiilis, õppija sõnavara ei võimalda üldjuhul loetut mõista! Õppematerjali tuleb lihtsustada, lihtsustada, lihtsustada… See tõde kehtib siiski pigem päevaõppurite kui kaugõppijate kohta. Aga ka kaugõppijatele mõeldud õppetekstid ei tohiks sisaldada ballasti.

Tavaliselt on looduse, aianduse, metsaga seonduv inimese hobi, teil on see töö. Seega - mis teie hobi(d) on?

Ka minu hobiks on loodus, aiandus ja mets. Hobid annavad mulle minu tööks vajalikke lisakogemusi. Mul on koduaed, kus jälgin, kuidas miski taim kasvab, missugune paljundusviis toimib või kuidas taim meie talvedele vastu peab. Mul on ka tugev reisimiskirg. Aga reisisihtkohtades on külastusobjektideks ikkagi botaanikaaiad, arboreetumid, rahvuspargid, kohalikud metsad, näidisaiad. Mererannad ja turistisafarid jätavad mind külmaks.

Alustan sihtkohaga tutvumist kohalike raamatupoodide läbikammimisega ning ostan ära kõik, mis seotud sealse dendroflooraga (sellist kirjandust muide eriti palju polegi – kulutused ei lähe kuigi suureks!). Edasi viivad marsruudid neisse kohtadesse, kust puittaimi võimalikult palju leida; põhitööriistaks on fotoaparaat ja ostetud raamatud. Võiks arvata, et subtroopika või koguni troopika – mida on meie kliimas nende teadmistega teha? Tegelikult aga saab sel viisil infot ja mõistmist puude „hingeelu“ sügavuste kohta: miks puud käituvad nii, nagu nad käituvad või millistes ökoloogilistes seostes on nad oma koosluste teiste liikidega. Sageli on need tõed universaalsed ja rakendatavad ka meie laiuskraadidel.

Paraku ei ole võimalik kogu aeg viibida uutes tundmatutes kohtades. Kodus olles on mu hobiks heade raamatute lugemine. Armastan ajaloolise taustaga raamatuid; päris tükk aega täitsid mu lugemislauda Soome marssali ja riigimehe C.G.E. Mannerheimi elu ja tegemistega seotud raamatud. Aga meeldivad ka nn mitmekihilised, psühholoogilise taustaga raamatud.

Küsimustele vastas Luua Metsanduskooli meisterõpetaja Aino Mölder, kes pälvis oktoobri alguses toimunud üleriigilisel tunnustusüritusel "Eestimaa õpib ja tänab" aasta kutseõpetaja tiitli.

Fotod: erakogu.

Samal teemal:

• Aasta õppija: olen õppinud vajadusest
• Aasta haridusteoks kuulutati Viimsi keskkooli teadmiskeskus
• Aasta põhikooliõpetaja Aune Tammi: õpilane vajab kinnitust, et ta suudab
• Aasta kutseõpetaja: nii suurt au ei oodanud