Enne tööle asumist läbis Piret Birk-Vilbre mitmed erialased kursused-koolitused. „Ees ootab kutse taotlemine,“ ütles ta ning tõdes, et oskusi ja teadmisi saab juurde õppida, empaatiavõime peab aga inimesel olemas olema, selleta pole mõtet sotsiaalpedagoogiks pürgida.

„Lisaks mulle tundub, et sellel ametikohal tuleb kasuks elukogemus. Olles üht-teist näinud, ei kipu üle reageerima, taipad enne hetke mõelda, kui tegutsema asud. See oskus tuleb ajaga. Kindlasti saab õppida erinevaid metoodikaid, kuidas kedagi rääkima meelitada, kuidas olukordi lahendada. Ei tee paha, kui sotsiaalpedagooge on nii leebemaid kui rangemaid. Mina isiklikult olen pehmema poole esindaja, olen rohkem õpilaste poole kaldu,“ sõnas Piret Birk-Vilbre ja naeratas soojalt. „Erinevates olukordades muutuvad oluliseks erinevad omadused. Konkreetselt Rajaleidja keskuses selle ameti peal on oluline läbirääkimisoskus ja rahulikkus, oma emotsioonid tuleb peitu panna. Kui puudub oskus kaasata ja soov olukordi mõista, siis ei ole sul sotsiaalpedagoogina midagi teha.“ Ehk siis oluline on soov aidata? Selle peale sõnab Piret Birk, et abistamisega on nii ja naa: „Ma ise kipun vahel liiga palju poolele teele vastu tulema. Oskus abistamisega piiri pidada on ka tähtis.“

Innove juhitavad Rajaleidja keskused alustasid 2014. aasta septembris tööd igas maakonnas. Keskustes saavad lõimitud õppenõustamis- ja karjääriteenuseid kuni 26-aastased noored. Kõik keskuses kohapeal pakutavad teenused on tasuta. Pakutakse II tasandi (I tasandi nõustamine toimub koolis, lasteaias kohapeal) eripedagoogilist, logopeedilist, sotsiaalpedagoogilist ja psühholoogilist nõustamist ning lisaks eripedagoogilist ja psühholoogilist nõustamist alla 350 õpilasega kohalike omavalitsuse koolides (I tasand), samuti karjäärinõustamist (II tasand).

Rajaleidja keskustes tegutsevad maakondlikud nõustamiskomisjonid, kes annavad soovitusi sobivate õppe- ja kasvatustingimuste kohaldamiseks (näiteks koduõppe rakendamine; lihtsustatud, toimetuleku- või hooldusõppe rakendamine), koolikohustuse täitmise alguse edasilükkamiseks ja alla seitsmeaastase lapse kooli vastuvõtmiseks. Üleriigilise nõustamiskomisjoni ülesanne on soovituste andmine, kui õpilane vajab õpet väikeklassi tingimustes või kui koolis tuleb rakendada ühe õpilase õpetamisele keskendatud õpet.

Piret Birk, kas Rajaleidja keskusesse pöördutakse siis, kui koolis tugispetsialiste, sh sotsiaalpedagoogi ei ole?

Nii ja naa. Suure osa meie tööst moodustavad nõustamiskomisjoni taotlused ja juhtumid. Nende puhul ei olegi oluline, mis tugispetsialistid koolis on, taotlused tulevad komisjoni, meie asi on nendega tegeleda: kas probleem kuulub nõustamiskomisjoni pädevusse, võib-olla on võimalik kooli tasandil meetmeid rakendada. Kui maakondlikest nõustamiskeskustest rääkida, siis Põhja-Eesti keskusega võrreldes on mahud väga erinevad. Maakonnas võib olla kuus 10 juhtumit, meil on ühes komisjonis üle 20 juhtumi. Töökoormus suureneb eriti kevadel. Tahetakse uue õppeaasta ootuses mõned otsused ära teha, et oleks selgus majas: koolivahetused, kooliaja pikendused jm.

Meie töö on leida kõikidele osapooltele sobiv lahendus. Peamine pole saada komisjonist paber, vaid kindlaks teha, kas kool on selle paberi alusel valmis toimetama. Näiteks kui keegi saab ühele õpilasele keskendatud õppe (rahvakeeli individuaalõppe) otsuse, siis kas koolil on võimalik seda korraldada, kas jagub õpetajaid, ruume, aega. Kui koolil valmisolekut ei ole, tuleb leida muu lahendus või veenda kooli seda siiski tegema. See on läbirääkimiste järgmine samm. Üks on see, mida seadus nõuab ja võimaldab ning mis õigused lapsevanemal on, teine aga, kas koolil on võimalused olemas, kas kool saab nõudmisi täita. See on ka arusaadav, sest valdav osa õpetajaid on õppinud õpetama tavalisi õpilasi. Ega ei ole koolil õpi- ja käitumisraskustega last kuhugile saata ka, eriklasse avatakse vähe, sest pole inimesi, kes oskaksid ja tahaksid hakkama saada. Kui õpetajal ei ole oskusi, kuidas keeruliste lastega toime tulla, siis ongi raske, ongi suletud ring.

Kooliti on sotsiaalpedagoogide ülesandeid erinevalt kirjeldatud: kuskil on rõhk suhete loomisel ja hoidmisel, kuskil õppetöös järeleaitamisel, mõnes kohas on sotsiaalpedagoog ka karjäärinõustaja või HEV-koordinaator. Milles teie näete sotsiaalpedagoogi peamist ülesannet?

See oleneb, millised tugispetsialistid koolis olemas on. Kui logopeed ja psühholoog saavad enamasti teha konkreetseid tegevusi, siis sotsiaalpedagoogi tegevuste spekter on lai. Ma ei saa ennast võrrelda näiteks eripedagoogiga, mul ei ole oskusi näha, mille taha õppimine jääb, millest tuleb õpiraskus. Spetsiifilised oskustega seotud küsimused ei ole minu pädevus. Mulle meeldib ühe minu endise kolleegi näide: vanasti olid telefonikeskjaamad, kus telefonistid suunasid ja ühendasid kõnesid, torkasid pistikud õigesse auku. See on hea võrdlus, sotsiaalpedagoog hoolitseb ka selle eest, et õiged inimesed õigel ajahetkel rääkida saaksid. Ta on vahendaja. Kui suhted on läinud kehvaks, siis mina saan olukorda siluda, mõelda välja, kes aidata oskaks, aidata sihte seada. Kui õpilasel on koolis hinded kehvad, siis teedki temaga koos plaani, millal ta matemaatikat järele vastab, millal eesti keelt lisaks õpib, millal kehalisse kasvatusse läheb.

Kas sotsiaalpedagoog silub ja toetab vajadusel ka suhteid õpilane-õpilane, õpetaja-lapsevanem, lapsevanem- eripedagoog, kool-kohalik omavalitsus, pere-kohalik omavalitsus jne?

Jaa, kõik, kogu ring: kool, laps, vanem. Mida aeg edasi, seda rohkem ka kohalik omavalitsus, vahel lastekaitse, vahel sotsiaaltöötajad. Lapse vajadustest lähtuva võrgustiku loomine ja selle kooshoidmine on sotsiaalpedagoogi üks rollidest.

Millal lapsevanemad peaksid aru saama, et nüüd on aeg oma lapse pärast kuskile pöörduda? Mõni võib ju öelda, et mu laps ongi püsimatu, elav, rahutu – juba sünnist saati.

Oma lapse puhul ei pruugi nähagi, et midagi on valesti. Oma laps on liiga lähedal. Lapsevanemal tasuks kuulata, mida õpetajad räägivad. On ka õpetajaid, kes panevad lapsele märgi külge, aga seegi on märk, et midagi on lapsega korrast ära. Lapsevanem näeb oma last peamiselt ühes kontekstis, kodus. Ta ei näe, kuidas noor suhtleb eakaaslastega, õpetajatega. Vahel mõtlen, et klassis võiks olla kaamera, siis saaks näidata, mis õpetajale probleemi tekitab. Kui ma ütlen, et laps segab tundi, siis see justkui tähendab kõike ja mitte midagi. Lapsevanem vastab, et laps on lihtsalt elav, no mis siis!

Kui tihti tuleb teie töös ette, et käitumisraskustega laps osutub tegelikult üliandekaks?

Vähe. Pigem saame rääkida hea peaga nutikast poisist, kelle jaoks koolitöös on liiga palju ebahuvitavat, ja kes jääb seetõttu hammasrataste vahele. Need on teinekord lootusetud lood, eriti kui ei ole kodu taga, kes last toetaks, kaasa mõtleks. Ma ei saa öelda, et meie põhikool väga poistesõbralik koht oleks. Kui tal on huvi kadunud, talle on öeldud, et sinust ei saagi midagi, milleks siis pingutada? Koolivahetus teinekord küll aitab. Sellest on räägitud palju, et just poisid jäävad hammasrataste vahele. Ma ei tea, mis võiks olla see rohi, mis aitaks.

Kas keerulised lapsed tulevad reeglina keerulisemast kodust?

Osa küll, mingi lugu on selle kodu taustal. Näiteks lahutus, või on vanematel suur töökoormus. Mulle tundub küll natuke ülekohtune viibutada näpuga üksikemale, kes kasvatab kolme last. Ta ongi kogu aeg tööl, see ema tegeleb ellujäämisega! Rääkida siin, et te peate märkama, peate aega leidma, on teinekord kohatu.

Kas lapsi, kes vajavad erilist tähelepanu, ongi rohkem või me oleme rohkem märkama hakanud?

Neid ongi rohkem, oluliselt rohkem. Julgen arvata, et mida aeg edasi, seda rohkem neid olema hakkab. Psühhiaatrid on tööga tohutult üle koormatud, järjekorrad vastuvõtule on kolme-nelja kuu pikkused. Juba see on märk, et on probleeme, millega ei saada ise hakkama. Miks on keerulisi lapsi palju, sellele ei oska ma täpselt vastata. Üks põhjus on kindlasti meditsiini areng, palju on enne tähtaega sündinud beebisid, keeruliste diagnoosidega väikelapsi, kelle elu ja arengut arstid toetavad. Ütleme nii, et haridussüsteem ei tule selles olukorras meditsiinisüsteemile järele. 

Tooge palun üks tüüpiline näide tüüpilisest juhtumist, mis jõuab nõustamiskomisjoni lauale.

Keskmine juhtum ongi põhikooli, tavaliselt 4.-5. klassi, poiss, kes segab pidevalt tundi, hinded on halvad, ta käitub halvasti, satub tihti kaklustesse. Kool või lapsevanem pöördub abi saamiseks meie poole. Esimese sammuna räägin ma kooli ja lapsevanematega. Ilmnebki, et poiss on püsimatu, rahmeldaja, temaga oli muresid ka lasteaias. Siis järgneb periood, kus logopeed või eripedagoog jälgib, kas on tegu õpiraskusega või on poiss lihtsalt elavaloomuline laps. Kui eripedagoog näeb, et laps ei taha ühtki asja lõpuni teha ja tüdineb kiiresti, siis tuleb ette võtta keeruline vestlus vanematega. Uurime ääri-veeri, kas nad on mõelnud psühhiaatri poole pöördumisele, et püsimatus on nende lapse puhul probleem. Valdavalt selgubki, et lapsel on aktiivsus- ja tähelepanuhäire ehk rahvakeeli hüperaktiivsus. Enamasti on poisil ringirahmeldamise tulemusena tekkinud lüngad teadmistes ja nii lähebki õppimine järjest halvemaks. Siis annab nõustamiskomisjon koolile juhised, kuidas õppimist nii sättida, et poiss paremini hakkama saaks: hinnake veidi teisiti, laske omas tempos õppida. Mõni kool saab sellega kenasti hakkama, mõni mitte. Klassiõpetajad, kes suudavad õpetada 23 last, lisaks ühe tegelasega eraldi tööd teha ja kõik nad koos toimima panna, on virtuoosid. Enamasti siiski probleemid jätkuvad. Siis proovitakse väikeklassi varianti. Kui see ka tulemust ei anna, tuleb hakata ühele õpilasele keskendatud õppele mõtlema.

Lapsevanema leppimine sellega, et peangi oma lapsega hakkama teistmoodi tegelema, võtab aega. Olen näinud, kui nõustamise käigus laps saab näiteks autismihäire spektri diagnoosi, kuidas siis pere elu kardinaalselt muutub.

Kas õpetajad näevad sotsiaalpedagoogi abilisena, kelle poole pöörduda, või segajana, kes oma tegevusega tööd juurde toob?

Nii ja naa. Mulle tundub, et õpetajad ootavad tugispetsialistidelt imet – üle psühholoogi ukseläve lükatakse muredega laps, keda oodatakse tagasi tervena. Et lülitage laps heale režiimile. Kui imet ei sünni, kui seda ei sünni terve põhikooli vältel, siis võib õpetajal tekkida küsimus tugispetsialistide vajalikkusest. Teisalt ei tea me kunagi, kui hulluks võinuks asi minna, kui ei oleks olnud tugispetsialistide toetust. On õpetajaid, kes tunnevad, et nad saavad sotsiaalpedagoogilt abi, on neid, kelle jaoks palve teha midagi teisiti on lisakohustus. Aga olulisem on see, et õpetajatel on võimalus sotsiaalpedagoogiga rääkida probleeme ilustamata, ütleme nii – olla lahenduse leidmise huvides poliitiliselt ebakorrektsed. See aitab emotsioone maha võtta.

Kas Rajaleidja keskuste töös on midagi, mida peavad jälgima kõik sotsiaalpedagoogid, sõltumata sellest, kus maakonnas nad töötavad?

Jah, peaksime juhtumitega tegelema ühtviisi, meil on protsessi kulg kokku lepitud. Julgen öelda, et meie olukord siin Tallinnas on pisut teistsugune kui mujal Eestis. Meil on väga suur piirkond, Tallinn ja Harjumaa. Mahud on meil nii suured. Kogu süsteemi mõte on, et kõik spetsialistid tegelevad korraga ühe looga, moodustades ühtse meeskonna, ja pühenduvad konkreetse õpilase nõustamisele. Meil see paraku nii ei õnnestu, meie spetsialistidel pole võimalik absoluutselt iga juhtumi juures osaleda, töökoormus on nii suur. Harva saame teha ümarlaua, kus kõik saavad tegeleda ühe juhtumiga, kuid keerulisemate lugude puhul leiame ikka võimaluse kolleegidega nõu pidada. Tavapärane on, et ühe looga tegeleb kaks inimest.

Kui töökuulutusi vaadata, siis eripedagooge, sotsiaalpedagooge, logopeede, psühholooge otsivad koolid tikutulega taga. Miks?

Ühest küljest kohustab seadus tugispetsialiste palkama, teisalt on nende järele reaalne vajadus. Eripedagoog on üks kõige olulisemaid spetsialiste koolis. Sotsiaalpedagoog võib olla, eripedagoog peab olema. Eripedagoog oskab näha, mille taha lapse õppimine kinni jääb, põhilised ongi ju õppimise ja edasijõudmise probleemid. Sotsiaalpedagoog toetab õpilast, õpetajat ja kodu muude tegevustega.

Kui püüame Piret Birk-Velbrega jutuajamise lõpuks leida, mis aitaks vähendada sotsiaalpedagoogil aeg-ajalt tekkivat kurba tunnet, et koolis ongi vaid probleemsed õpilased, siis leidsime, et koolitused, mis viivad hetkeks erialaprobleemidest kõrvale. Oleks ju hea veeta vahel terve päev keskkonnas, kus on tugevas ülekaalus positiivsed emotsioonid, õnnelikud õpetajad ja rõõmsad õpilased. Läbi raskuste tähtede poole...

Fotod: Madli Leikop. 

Samal teemal:

• Rajaleidja pöörab karjääriõppele tähelepanu juba maast madalast
• Avati hariduse tugiteenuseid pakkuvad Rajaleidja keskused