Õppimise hästi hoitud saladused


Avaldaja:Laura Vetik11. Detsember 2015

Märksõnad:

,

Kategooriad:Soovitame

Õppimise edukus ja õppija heaolu on seotud hulga teguritega. Mõnda neist on hõlpsam märgata – näiteks kuivõrd õpilane ülesannete lahendamisel pingutab ja kui enesekindlalt uutele või keerukatele olukordadele läheneb, kirjutavad Grete Arro ja Kati Aus.

Teatud aspekte on aga keerukam märgata ja seetõttu ka raskem suunata. Sellised on näiteks uskumused võimekuse ja teadmiste kohta, arusaamad õppimise kohta – kuidas see peaks toimuma ning kui muudetav on inimeste üldine õppimisvõime. Uskumused on tugevalt, kuid sageli salamisi seotud õpikäitumisega, olgu see õppimist toetav, näiteks pingutamine, või pärssiv, näiteks spikerdamine või õppimise alustamise edasilükkamine.
 
Uskumused võimekuse kohta
 
Osa lastest usub juba 5–8-aastaselt, et mida rohkem õppija koolitööd tehes vaeva peab nägema, seda suurema tõenäosusega pole ta väga võimekas. Siit lähtub keerukas uskumuste ja hoiakute süsteem, mis hakkab suunama lapse suhtumist väljakutsetesse, pingutust nõudvatesse ülesannetesse ja endasse nende täitjana.
 
Sellist uskumuste süsteemi on võimekususkumuste ema, Stanfordi ülikooli professor Carol Dweck koos kolleegidega nimetanud jäävus­uskumusteks või -mõttelaadiks (fixed mindset). Uurimused on näidanud, et jäävususkumused ennustavad laste kehvemaid akadeemilisi tulemusi nii reaal- kui ka humanitaar­ainetes. Kõige edukamad ja enim motiveeritud on põhikooli lõpus ja gümnaasiumis aga need õpilased, kes usuvad, et õppimine ja sügavam mõistmine toimub järk-järgult ja aegamisi ning õppimisvõime on arendatav – mõttelaad, mida nimetatakse juurdekasvu­uskumusteks või -mõttelaadiks (growth mindset).
 
Viimase 25 aasta jooksul on tõestatud, et inimestel, kes kalduvad uskuma, et vaimne võimekus on midagi sünnipärast, on oht muutuda sooritussituatsioonides ülemäära ärevaks. Nende uskumuste süsteemis on iga sooritus ja tulemus märgilise tähtsusega ja diagnostiline. Eksimused ja tagasilöögid ohustavad tugevalt sellise inimese enesehinnangut, kuna annavad tunnistust puudulikust võimekusest, mida neile teadaolevalt kusagilt juurde tulemas ei ole (diagnoos – „häbiväärselt rumal, M.O.T.T.”).
 
Kuna nad ei usu, et oskused ja võimed on arendatavad, kipuvad nad pigem otsima võimalusi enesehinnangu kaitsmiseks ja seda ohustavate olukordade vältimiseks, selle asemel et keskenduda oskuste lihvimisele ja saadud tagasiside sisulisele töötlemisele.
 
 
Allikas: Huvitava Kooli blogi
 
Samal teemal:
 
Haridus- ja Noorteamet