See võibki nii tunduda, aga iga lapsevanem, õpetaja või täiskasvanu, kes lapsi nende õppetöös juhendab, on kogenud, et õpilaste digipädevused on üsna pinnapealsed, piiratud ja kohati olematud. Valdavalt piirduvad laste oskused digivahendite kasutamisel just meelelahutusliku aspektiga, millega saab ka kõige algajam kasutaja ilma väljaõppeta hästi hakkama. Tänapäevased IT-teenused on kasutajasõbralikud ja intuitiivselt aimatavad. Probleemid tekivad, kui digivahendeid on vaja kasutada efektiivselt ja sihipäraselt oma eesmärkide saavutamiseks ning ülesannete lahendamiseks. Kuidas teha digivahendite abil koostööd, kuidas luua uut teadmist, jagada omandatud kogemust? Kuidas digitehnoloogiat õppimise teenistusse rakendada? Need on teemad, kus õpilased, aga ka täiskasvanud sageli hätta jäävad. Ka täiskasvanute hulgas tehtud oskuste uuringu PIAACi tulemused kinnitavad, et tehnoloogiarikkas keskkonnas ei saa me ülesannete lahendamisega hakkama. Sellise olukorra vältimiseks tuleb juba varakult alustada vajalike digipädevuste kujundamisega, mis ei piirduks vaid oma meele lõbustamisega, vaid toetaksid 21. sajandi teadmiste ja oskuste kujunemist.

Eesti elukestva õppe strateegia 2020 järgi on digipöörde eesmärgiks rakendada õppimisel ja õpetamisel tänapäeva digitehnoloogiat otstarbekalt ja tulemuslikult ning seeläbi parandada kogu elanikkonna digioskusi. Kui õpetajate haridustehnoloogilised pädevused on ära kirjeldatud ISTE standardite kohaselt, siis õppijate digipädevused on kirja pandud vastavas pädevusmudelis, mille koostamisel on võetud aluseks rahvusvaheline DIGCOMPi raamistik. Pädevusmudeli eesmärgiks on kirjeldada digipädevuse eri aspekte, et mõista ja määratleda, mis on digipädevus.  Pädevusmudelis on viis pädevusvaldkonda – info, suhtlus, sisuloome, turvalisus ja probleemilahendus. Pädevusmudeli kõrval on loodud ka hindamismudel, mis aitab hinnata õpilaste digipädevusi riikliku õppekava kontekstis. Pädevusmudel ja hindamismudel käsitlevad seega sama nähtust eri detailsusastmel.

Enne pädevusmudeli ja hindamismudeli kasutamist on oluline teada nende koostamise tausta ja põhimõtteid. Hindamismudelis on pädevusvaldkonnad kirjeldatud neljal tasemel, kus iga järgnev tase eeldab eelneval tasemel kirjeldatud oskuste olemasolu. Näiteks, kolmanda taseme saavutamiseks peavad olema täidetud ka esimese ja teise taseme nõuded. Hindamismudelis on pädevused sõnastatud sooritustena. Eraldi teadmisi, oskusi ja hoiakuid ei ole kirjeldatud, sest need on omavahel tihedalt seotud ning soorituste eelduseks. Sooritustasemed on seotud õppekavades kirjeldatud õpitulemuste rahuldava tasemega.

Hindamismudel on eelkõige loodud õpetajatele, koolijuhtidele, õppijatele, õppekava koostajatele, õppevara jms koostajatele, ülikoolidele sisseastujate testimiseks, enesehindamiseks jne. Silmas tuleb pidada, et hindamismudel võimaldab õpilaste digipädevusi hinnata RÕKi kontekstis, sest mudeli koostamisel on arvesse võetud põhikooli ja gümnaasiumi läbivad teemad „Tehnoloogia ja innovatsioon”, „Teabekeskkond” ning valikõppeained „Informaatika”, „Arvuti töövahendina”, „Infoühiskonna tehnoloogiad” ja „Uurimistöö alused”. Hindamismudelis on programmeerimise pädevus teistest pädevustest eristatud ja on kohustuslik vaid nendele koolidele, kes õpetavad programmeerimist eraldi ainena.

Kuidas hindamismudelit ainetunnis kasutada?

Lähtudes tunni eesmärgist, koostab õpetaja õpitegevuse, mille kirjeldamisel tugineb ta hindamismudelis oleva pädevusvaldkonna tasemele. Hindamismudeli juurde kuuluvad õpiülesannete näited, mis lihtsustavad mudeli mõistmist. Järgnevalt on toodud üks näide, kuidas kujundada õpilaste digipädevust erinevatest teabeallikatest vajaliku info leidmiseks matemaatika ainetunnis.

Digipädevused 6. klassi matemaatikas

Hindamismudelis on kirjeldatud pädevusvaldkonna info järgmiselt: õpilane leiab erinevatest teabeallikatest vajalikku teavet, rakendades selleks erinevaid teabeotsingumeetodeid: märksõnaotsing, järjestamine, filtreerimine, sildipilv. Õpiülesande näide teemal “teepikkus, ajavahemik, kiirus liikumisel”, kus tuleks selgitada välja kolm kõige sobivamat tennisetreeningu aega:

• leida internetist teabeallikaid, kasutades asukohast lähtuvalt kõige sobivamat tennisemängu treenimise võimalust;
• digivahendeid kasutades selgitada välja, mis aegadel ja mis tingimustel tennist mängima pääseb;
• sobitada sportimise aeg koolitundide graafikuga, arvestades ka spordisaali jõudmise aega (vajadusel ühistransport ja selle liikumise graafikud).

Riiklikus õppekavas on kirjeldatud kaheksa üldpädevust, nende seas digipädevus. Digipädevuse lahtikirjutus on seni ainevaldkondade lisades puudunud. 2016. aastal lisatakse digipädevus ka kõikidesse põhikooli ja gümnaasiumi ainevaldkondade lisadesse. Ainult üldosas kirjeldatud digipädevusest aga ei piisa, et aidata õpilastel saavutada tänapäevased digioskused. Seetõttu sai HITSA koordineerimisel loodud digipädevuste hindamismudel koos abistavate näidetega, mis aitavad õpetajatel hinnata DIGCOMP-is toodud digipädevuse osaoskusi. Sealjuures ei ole eesmärk õpetada digioskust iseenesest, vaid siduda see ainevaldkonna õpitulemustega. Digipädevuste mõõtmiseks on Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Tallinna ja Tartu Ülikooliga välja töötamas digipädevuse tasemetöid 9. ja 12. klassi õpilastele. Tasemetööd plaanitakse läbi viia aastal 2017, mistõttu on oluline juba täna digivõimalusi õppetöösse integreerida ning arendada õpilastes info, suhtluse, sisuloome, probleemilahenduse ja turvalisusega seotud digioskusi. Õppetööks sobivaid näited leiab HITSA õpilugude veebilehelt: http://oppevara.hitsa.ee/opilood/oppekava-digipadevuse-naited/.    

Autorid:

Elyna Nevski, Tallinna Ülikool
Urve Mets, Kutsekoda