Mai alguses õnnestus kahel Eesti õpetajal - Ingrid Lauril Alatskivi Keskkoolist ja Piret Tänaval Põlva Ühisgümnaasiumist Eesti-Afganistani sõpruskoolide projekti raames külastada Afganistani koole nii Kabulis kui ka Mazar-e Sharifi ümbruses ning läbi viia õpituba kohalikele õpetajatele.

Afganistani koolivõrk on saanud palju viimastel aastakümnetel riigi ebastabiilsuse tõttu kannatada, mistõttu vaevlevad koolid sageli nii ruumi- kui ka õppematerjalide puuduses. Koolid töötavad mitmes vahetuses ning pole harv, kui maapiirkondades toimub õppetöö osaliselt veel telkides. Poisid ja tüdrukud õpivad loomulikult eraldi. Afganistanis on klassid suured, st ühes ruumis on 40-50 õpilast, mistõttu tuleb peamiselt kasutada loenguvormi. Sealsed õpetajad on aga huvitatud uutest meetoditest ning uutest oskustest.

Oma õpitoas tutvustasime neile esmalt meetodeid, kuidas alustada tundi ja kuidas õpilasi saada õppimise lainele. Selleks kasutasime värvilisi märkmepabereid ning nende seinale reastamised tekitasid palju elevust. Alguses veidi pelgasime, kuidas sealsed õpetajad meie poolt antud ülesandeid vastu võtavad, sest Afganistanis on 99% moslemeid ning usk on väga tihedalt igapäevaeluga läbi põimunud. See kajastus selgelt ka õpetajate riietuses ning ka selles, et nais- ja meesõpetajad einestasid eraldi ruumides. Eriti konservatiivsed ollakse just maapiirkondades ning sealt pärit naisõpetajad olid eriti häbelikud ja tagasihoidlikud.

Ingrid Laur tutvustas, kuidas valmistada keemiliste ühendite mudeleid plastiliinist ja hambatikkudest ning tõi näiteid keemiliste katsete kohta, mis ta on oma õpilastega koolis läbi viinud. Täppis- ja loodusteadused on Mazar-E Sharifi piirkonnas priorteetseteks valdkondadeks kuulutatud. Eriti huvitasid neid katsed veega, sest puhta joogivee puudus on seal väga terav probleem. Sealsete õpetajatega vesteldes selgus, et meie õppekavad on väga sarnased keemia osas ning et gümnaasiumi lõpetanul on keemias enam-vähem sarnased oskused ning teadmised.

Allakirjatanu tutvustas fotovaatluse võimalusi, millega mitmekesistada tavapärast koolitööd. Afganistanis on nimelt mobiiltelefonid väga levinud ning paljudel neist on hea fotoresolutsioon ning tasapisi hakkavad koolidesse jõudma ka arvutid, seetõttu oleks see meetod neile igati sobilik ja vajalikki. Õpilased võiks fotode abil dokumenteerida nii kodukoha probleeme kui ka kultuuripärandit.

Õpitoa lõpetasime arenguvestluse ja selleks vajalike küsimustike tutvustamisega. Selgus, et Afganistanis ei ole niisugust ametit kui klassijuhataja oma, et info ja teabe vahendamisega tegelavad koolide juhtkonnad. Vanemad üldse sattuvat kooli harva, eriti maapiirkondades, kus on probleeme transpordiga, seetõttu tundus arenguvestlus nende jaoks midagi väga uut ja harjumatut. Soovitasime seda esilagu proovida just probleemsete õpilaste puhul, et neid õppimisele ja paremale käitumisele suunata. 

Piret Tänav, Põlva Ühisgümnaasium