Vajalikke linke ja selgitusi jagas kunstiakadeemia haridustehnoloog Olga Antriainen. Tema sõnul öeldakse virtuaalset muuseumi lahti mõtestades sageli, et see on muuseum, mis asub ainult veebis. See ei ole päris täpne, õigemini jääb see sõnastus liialt kitsaks ja ühekülgseks. Virtuaalne muuseum võib sisaldada oi kui palju avastamisrõõmu, üllatusi, uudseid ideid, loomisrõõmu.

Esimesed virtuaalsed muuseumid tekkisid pea 20 aastat tagasi. Üks esimesi oli Museum of Computer Art ehk MOCA. MOCA (http://moca.virtual.museum/index.asp) loodi 1993. aastal arvutikunstnike Don Archer`i ja Bob Dodson`i poolt, et tutvustada digitaalset kunsti, selle erinevaid võimalusi. Loojad ise kirjutavad muuseumi kodulehel, et mõned tööd selles kollektsioonis võivad pakkuda hoopis tehnilist huvi, mõned ajaloolist huvi, mõned huvi kunsti seisukohalt.

Olga Antriainen arvas, et virtuaalne muuseum MOCA huvi pakkuma just poistele, ja mitte üksnes kunstitunnis.

Tuntud on ka prantslase Nicolas Pioch`i loodud WebMuseum (http://www.ibiblio.org/wm/). Tema põhimõte oli, et kunst peab kuuluma rahvale: vaadata tohivad kunstiteoseid kõik sõltumata autoriõigustest, iseasi on nende kasutamine mujal ja muuks otstarbeks. Nii ongi kodulehe ülesehitus väga lihtne, hulk linke viib kunstiteosteni, millega WebMuseumi tegijate arvates peaksid inimesed tutvuma.

Hulga virtuaalseid muuseume leiab, kui minna aadressile http://about.museum/find/ 
The Museum Domain Management Association — MuseDoma — juhib ja jälgib  .museum  domeeni kasutust. Eestist, muide, leiab sealt ainult ühe muuseumi – Eesti Panga Muuseumi (http://index.museum/land.php?country=EE&lang=uk ) Aga miks ka mitte…

Valik Eesti virtuaalseid muuseume: http://www.virtuaalmuuseum.ee, http://www.unicweb.ee