Mul ka seisab valik: kas töötada osalise koormusega kehveimades klassides, kus lapsed ei õpi mitte midagi ja samal ajal ülbitsevad sinu üle, veenduvalt räägivad, et nad oskavad paremini matemaatikat, kui mina või tõesti minna töötada Maximasse kassapidajana. Ma tõesti väsinud seletada, miks 2+2 ei võrdu 5-ga, aga lapsed väidavad teisiti, ikka 2+2=5. Klassis on 3 inimest: mitte ühtegi ei viitsi midagi teha. EI nõua juba kirjutada ammu vihikusse midagi, aga tahvli juurde ka ei taha nad välja tulla vähemalt trennimiseks. Arvan, et niisugust kooli ei pea eksisteerima, ja samal, küsin iseenda: suletakse koole, aga kuhu lähevad õpetajad töötama, kui samas statistikaametis töötavad ainult kokad ja rätsepad, ja pole võimalust matemaatika õpetajale seal ka tulevikut. Pannakse teha tööd andmesisestajana, kuhu ja ei kandideerinud, mis ka on hästi vananenud ja terve osakond loomulikult pole vaja efektiivsele süsteemile. Jääbki ainult Maxima kassapidaja. Ma hästi näen juba 10 aasta jooksul, et mina nagu matemaatika õpetaja või IT spetsialist riigiteenuste kohal pole vaja. Ma ei tea kuidas töötab erasektor erafirmadega üldse, sest sinna isegi ei kutsunud mitte kunagi töövestlusele. Tekib tunne, et keegi väga väga tahab, et Eestis poleks inimesi, poleks tööd ja ülejäänud oleksid pidevalt töötud või sureksid ära näljasusest. Ise olin 5 aastat töötuna selleks, et leida mõttetut kooli ja mõtetut tööd! Ja ei näe väljapääsu ka reformis. Nu pannakse 50% koole kinni, ja mis siis??? Kas elu pareemini läheb edasi, kui pole tööd? Minu vastus ei. Kuna lõpetasin Pedagoogika ülikooli 2002.aastal ja 10 aasta jooksul ma ei suutnud leida normaalsed tööd normaalse koormusega ja vähemalt normaalse palgaga, siis ei otsi ja paremat ja tulevikule. Oma silmadega näen sülitava suhtumist riigi poolt ja noortele ja eakatele, kusjuures need noored ja eakad piisavalt vaiksed ja see sülitamine lähtub igast poliitilisest võimust, sest keskerakondliku koolis on olukord täpselt sama kehv nagu ja reformistide koolis!!! Ma ei maini kõrgharidusest. Ise TTÜs istusin 2007-2009 aastatel praktiliselt üksinda loengudes. Niisugust ülikooli üldse ei pea eksisteerima, kui üks tudeng loengudel. Ja samal ajal mõtlen, milleks oli vaja petta ja lubada normaalset tööd, kui mitte ühtegi ülikool ei saa pakkuda normaalset arenevat ja hästi tasustavat töökohta. Ja jääbki murda edasi käed ainult Maximas. a mis on kõige kurvem, et pingutades ja otsides normaalset tööd, kaotasin ära täiesti isu igasuguse täienduskoolituse vastu. Ja sellele on olemas seletus. MItte ühtegi koolitus ei õigustanud oma määrus - mitte midagi ei saa rakendada või kasutada, sest pole võimalust esiteaks seda ja teiseks see on mõtetu rakendamiseks. Õpilased ei õpi ja ei saavuta tulemusi. Ja ma pean silmas IT rakendust igasugustel tasemedel. Jah, ma hea huviga jälgin, kuidas mõned õpetajad kiidavad IT rakendust. NU aga kui uurida, siis lapsed ju ei teagi ja edasi midagi. Ja matemaatikas ja IT-s. Ja siin ma ei maini ainult iseenda, sest olingi ka teiste õpetajatel tundidel, kes püüavad rakendada IT-d, katsuvad elavdada tunde, vältida rutiinsust. Ma näen ainult pseudopedagoogikat, pseudokooli ja pseudoedukust, mis on kaetud lihtsalt silmakirjalikusega selleks, et säilitada endale mingi sissetulek ja mingi pseudotöö. TE ei kujuta ette, kuidas ma väsinud sellest jamast. Vist tulebki ikka minna Maximasse, sest seda jamat ma ei suuda enam õpetada. Paremini murda täielikult käed, võtta invaliidsuse ja näidata statistiliselt, et aina rohkem suurendab arv inimeste seas, kes pole suuteline üldse mitte ühetgi töö. SElles riigis pole ega polnud arendust, ja hästi näen, et reform ei aita, vaid süveneb mõtetust koolisüsteemi