Birgy Lorenz toob näite asjalikest õpilastest, kes on iseseisvalt omandanud tehnilised oskused hiire klõpsamisel või näpuga mobiili silitamisel ning tunduvad olevat seeläbi olevat pädevamad kui pedagoogid. Tegelikkuses vajavad nad aga seda enam õpetaja abi, et omandada digitaalset kirjaoskust: privaatsust, eetikat ja kriitilist mõtlemist.

 Lähemalt loe siit ! 

Tegusad õpetajad maailmas loodavad ja mõtlevad üsna sarnaselt. Näiteks Bram Faems Belgiast eelistab näha klassiruumis pigem õpetajat, kes õpetab tahvli ja kriidiga, kuid kes teab, kuidas innustada õpilasi õppimisest huvituma kui kompetentset IT-õpetajat, kes kasutab tehnoloogiat aru saamata „suurest plaanist“.

Brett Kopf USAst paneb aga südamele, et tihti keelatakse koolides suurepärased õpivahendid nagu mobiiltelefonid. Viimastega aga saaks korda saata palju vajalikke asju. Loomulikult tuleb seda kõike kasutada ohutult ja eesmärke silmas pidades.

Arjana Balzic Horvaatist toob aga näiteid enda projektist „Plakatid maailmast“ kui ka Twitteri kasutamisest õppetöös. Arjana kilkab: „Säutsu! Säutsu uuesti! Jaga! Ava oma klassiruumid ja luba oma õpilastel saada osa rahvusvahelisest õppest! Sinu õpilased väärivad seda!“ Seega saagem osa ideedest ja mõtetest, mis sünnivad meie ümber kui ka suure või väikse lombi taga.

Fotol 11 klassi inglise keele tund Pelgulinna gümnaasiumis. Koolielu arhiiv.