Tutvustati programmide NorBa ja Eduko raames läbi viidud uuringut, mis on keskendunud õpetajate arusaamadele (õpikäsitused, õpetamine, õpetaja roll). Valimis olid matemaatika, inglise keele ja bioloogia õpetajad ning klassiõpetajad üle Eesti. Ja tulemuste tutvustamisel oli tegu tõesti laboriga, sest kõik on alles algstaadiumis, andmed ootavat põhjalikumat analüüsi ning ennatlikke järeldusi teha ei maksa.

 Tallinna Ülikooli dotsent, matemaatikaõpetaja õppekavajuht Madis Lepik tutvustas meie matemaatikaõpetajate (1200 vastajat) tulemusi võrdluses Läti (350 vastajat), Soome (100 vastajat)  ja Norra (80 vastajat) õpetajatega. Uuriti, millised on õpetajate arusaamad õpetamisest, kas eksisteerivad õpetajate tüüpprofiilid, millised on arusaamade kujunemise olulisemad faktorid.

Põhimõtteliselt  tuli välja kaks mudelit hea õpetamise kontseptsiooni kohta: konstruktivistlik ja traditsiooniline, ning see on samamoodi kõikides uuritud riikides. Esimene sisaldab palju uuendusmeelset, oluline on õpikeskkond, mis peab olema rikkalik, varieeruv, motiveeriv ning individuaalne; rõhutatakse teiste inimeste kaasmõju õppimisele. Kõige konstruktivistlikumad olid Läti matemaatikaõpetajad.

Traditsiooniline mudel sisaldab korda, vaikust klassiruumis, teadmiste drillimist ja faktide selgeks õppimist. Ehk siis õpetaja õpetab ja õpilased õpivad. Ja selles mudelis oli liidriroll Eesti käes.

Samas rõhutas Madis Lepik, et puhtaid mudeleid oli siiski vähe, enamus õpetajaid jääb õpetamise meetodite poolest selle kahe kontseptsiooni vahele ehk siis kasutavad õpetamises nii uuenduslikke kui traditsioonilisi võtteid.

Kui matemaatikaõpetajate tulemusi rühmitada püüti, said uurijad lõpuks üheksa gruppi. Neist kõige suurem osa, 40% kuulub gruppi, mida võiks nimetada kompromissi-inimesteks. See grupp oli ühtlaselt suur nii Eesti, Läti kui Soome matemaatikaõpetajate seas. Ehk need ongi õpetajad, kes oma õpetamismeetodite poolest sobivad nii konstruktivistliku kui traditsioonilise mudeli alla. Madis Lepiku sõnul teadmiste treening ja teadmiste ülekanne õpetajalt õpilasele on nende jaoks olulised, aga nad kasutavad õppes ka uuenduslikke elemente.

Radikaalseid konstruktiviste oli küsitletute seas vaid 4%. Need on siis õpetajad, kes  traditsioonilisse õppesse suhtuvad väga tõrjuvalt. Nende jaoks tähendab hea õppimine kindlasti töötamist väikestes rühmades, õpilased ise uurivad ja arutlevad, kujundavad ise arusaama õpitavast. Nad ütlevad, et faktiteadmistes võiks teha kõvasti järeleandmisi. Eesti õpetajaskond oli selles rühmas esindatud vaid 1%-ga.

Teine äärmus oleks siis radikaalselt traditsioonilised õpetajad, aga neidki oli vähe. Ei mingit ajaraiskamist rühatööle, faktid selgeks õppida, teadmised  kinnistada ja õpetaja panebki kogu tarkuse lapsele kulbiga pähe  – selline filosoofia võiks iseloomusta seda ligi 2% Eesti õpetajatest, kes sinna rühma kuulusid.

Ja väike rühm on neidki õpetajaid, kes tahavad kõike head korraga. Nad usuvad konstruktivismi ja samas usuvad – jutt käib ikka maatemaatikaõpetajatest – et faktiõpe on oluline, tüüpülesandeid tuleb treenida. „Neid võib pidada optimistlikeks õpetajateks,“ lausus Tallinna Ülikooli dotsent Madis Lepik.