Kui valgest paberilehest sünnib elav maailm


Avaldaja:Merje Pors07. Mai 2013

Enne kui hakkad midagi looma, on su ees valge leht. Kõik need fragmendid, mida maailmast tead, on võimalik animatsiooni abil valge paberilehe peal elama panna. Sa saad luua oma elava maailma – nii tutvustab animatsiooni režissöör Mait Laas.

Koostöös Tiigrihüppe Sihtasutusega on Nukufilmi lastestuudio animatsioonipisiku viinud paljude õpetajateni ja nende kaudu ka lasteni. Miks tasub animatsiooni koolis õpetada, sellest rääkisime Nukufilmi lastestuudio tegevjuhi Elo Liivi, õpetaja Sondra Lampmanni ja režissöör Mait Laasiga.

Olete koostöös Tiigrihüppega koolitanud paljusid Eesti õpetajaid ning innustanud neid koolitöös rohkem animatsiooni kasutama. Kas te võiksite öelda neile, kes pole veel animatsioonipisikuga nakatunud, et miks on hea mõte klassiuksed animatsioonile avada?

Elo: Animatsioon arendab loovust, fantaasiat, püsivust.

Tahaksime meelde tuletada, et kes soovib animatsioonikoolitust, siis õpetajate koolitused ei pea olema Tallinnas, meid võib ka kaugemale kohale kutsuda. Tuleks leida 12 huvilist ja saame kohale tulla, oleme liikuv stuudio.

Mait: Me oleme pea 10 aastat erineval moel Tiigrihüppe toel koolitusi läbi viinud. Juba näeme esimesi vilju ja see on suurepärane tulevikku suunatud tegevus. See on üks missioon. Ühiskond liigub integratsiooni poole. Üksikisik on määrav, aga ta on määrav meeskonnas. Töö meeskonnas on väga oluline, eriti eestlase puhul, kes on introvertne ja omaette hoidev. Vaatamata sissepoole pööratusele on oluline leida võimalus meeskonnana kommunikeerida. See ei sünni üleöö. Oleme käinud õpetajaid inspireerimas. Selge on see, et seda tuleb teha tihedamalt kui üks kord. See on valdkond, mis nõuab õpetaja poolt sisseelamist, praktiseerimist ja leidmist, kuidas seda asja ellu viia.

Lisaks on hea leida tehnoloogiale väljund – et see ei ole lihtsalt lustikummut või meelelahutus. On ka palju konkursse, kuhu oma töid saata. Meie stuudio kasvandik veab Tallinna Prantsuse lütseumis näiteks animatsiooniringi ja seal korraldatakse ka koolisisest filmifestivali. Aastast aastasse on näha, et kaasatud õpilasi on rohkem ja õpilased on sellest vaimustunud. Erinevates vanusegruppides on näha hakkamist: pärast kooli tullakse kokku, tehakse midagi ühiselt ja osatakse seda nautida.

Ehk toote näiteid, millistes koolitundides ja kuidas on animatsiooni Eesti koolides kasutatud?

Mait: Tallinna Liivalaia gümnaasiumis kasutatakse animatsiooni saksa keele õppeks. Võrus tehakse lastega animatsiooniringi, nemad on väga silmapaistvad. Ka bioloogias on animatsiooni kasutatud: näiteks näitamaks seda, kuidas taimed kasvavad.

Sondra: Hiljuti käisime Tallinna Läänemere gümnaasiumis, kus 3. klassi lapsed tegid Tia Maria Vene eestvedamisel filmi maailma loomise teemal. Tihti on animatsioon mittesõnaline – üritatakse mõtet pildis edasi anda. Kuivõrd tegemist on keelekümblusklassiga, kasutati seal animatsiooni just keeleõppe eesmärgi: ilmekalt laste poolt loetud pikad dialoogid, mida illustreerib animatsioon.

Tia Maria Vene keelekümblusklassi õpilaste tehtud animafilm "Oaas". Lugu on laste välja mõeldud, ka joonistused on laste tehtud.

Üks matemaatikaõpetaja tegi meie koolitusel animatsiooni sellest, kuidas pinnalaotus tekib, kuidas pinnalaotusest saab mitmeid erinevaid kujundeid teha. Ma pean ikka oma õpilasi ka kiitma – Tallinna kunstigümnaasiumi kaks 12. klassi tüdrukut tegid lõputöö animatsioonist. Üks tegi nukufilmi ja teine animatsiooni sellest, kuidas ta inspiratsiooni kogub. Need läksid kirja koolieksamina ja mõlemad tüdrukud said ülikooli animatsiooni erialale sisse ka. Sa võid olla ükskõik mis õpetaja – ei pea olema ainult kunsti- või arvutiõpetaja, et animatsiooni õppetöös kasutada.

Mait: Animatsiooni puhul pead maailma juppideks lammutama ja uuesti kokku panema. Esialgu pead mõistma seda, kuidas inimene liigub. Näiteks kehalises kasvatuses saaks teha animatsiooni palli põrkamisest – kuivõrd erineval moel pallid maapinnaga kokkupõrkes käituma hakkavad. Mis heli tekib pingpongi palli puhul ja kuidas ta põrkab, mis juhtub aga topispalliga jne. Või kuidas inimene jookseb? Kuidas kriipsujukut jooksma panna? See oleks bioloogiaõpetaja ja kehalise kasvatuse õpetaja koostöö. Aegluubis joosta ja samal ajal mõelda sellele, mis asendis su keha sel hetkel on: mis liigesed liiguvad, mis asendis keha on jne. See on sünteesiv mõtteviis, mida meie pakume.

Sondra, sina õpetad Tallinna kunstigümnaasiumis animatsiooni. Mida te ühe veerandi jooksul valmis jõuate teha ja milliseid tehnikaid kasutate?

Sondra: Meil on klass jagatud kaheks 10-12-liikmeliseks grupiks.  Üritame selle aasta jooksul läbi teha põhilised tehnikad, tutvustada animatsiooni kui valdkonda alates loo jutustamisest ja tehnikatest. Lõputööks igaüks valib, milline tehnika talle kõige rohkem meeldis ja teeb siis väikse filmi.

Nooremate õpilaste puhul tuleb arvestada sellega, et püsivus mängib animatsioonis oma rolli. Päris väikestele soovitaksin lamenukutehnikat, kus tuleb paberist teha taust ja lõigata välja tegelased, keda saab kaaderhaaval liigutada. Põhikooli- ja gümnaasiumiõpilaste puhul annab joonisfilm selle animatsiooni põhimõtte kõige paremini kätte: joonistad ühe pildi ja kopeerid läbi teise pildi ning teed samas ka väikse liikumise pildil. Joonisfilmi puhul tunned füüsiliselt kaadrite vahetust.

IMG_1412.JPG

Jakob Westholmi gümnaasiumi algklassilapsed Nukufilmi lastestuudio töötoas.

Te viite läbi ka animatsiooni töötubasid, mille raames lähete kooli ja toetate seal animatsiooni koolituse läbinud õpetajat, kes teeb animatsiooni töötuba oma õpilastele. Millised on teie hinnangul  koolide tehnilised võimalused animatsiooni tegemiseks? Mis on see alus, mis peab kindlasti olema ning mis on boonus, mis võiks olemas olla?

Mait: Viime läbi kahte tüüpi töötubasid: ühes on õpetaja õpilase rollis, teises viib õpetaja läbi näidistundi. Kui üks kord käia, siis õpetajal tekib selgem ettekujutus, kuidas animatsiooni koolis praktiseerida. Kui minna teine kord, siis tekib enesekindlus. See on uudne valdkond, kus õpetajale on tuge vaja anda.

Sondra: Näiteks Surju põhikoolis on väga uhke tehnikapark tänu Tiigrihüppele, seal on rõõm näha, et nad tõesti ka kasutavad seda. Seal on ka tänuväärne IT-tugi, kes võimaldab õpilastel vabal ajalgi oma ideid ellu viia.

Elo: See on raske seis, kui koolis on üldine arvutiklass, kõik käivad seal ja pead siis jõudma ka animatsiooniga tegeleda. Ideaalis võiks olla oma animatsiooni arvuti.

Sondra: Enamasti on klassis fotoaparaat ja arvuti, see on kõik. Ainuüksi arvutist ei piisa, vaja on ka kaamerat või skännerit, millega pildi arvutisse saab. Arvutis on vaja ka programmi, millega animatsioon kokku panna. Oleme koolitustel propageerinud vabavara, näiteks Windows Movie Maker. Kui sa ühe programmi käppa saad, siis julged sealt edasi minna. Heli saab peale panna teiste vabavara programmidega jne.

Mait: Üle Eesti on tehniline baas väga ebaühtlane, see näitab, milline potentsiaal seal arenguks on.

Mis teeb ühest animafilmist meistriteose – mis on need kriteeriumid, mille järgi animafilmi hinnata?

Mait: Usutavus – et see maailm, mis on loodud, on terviklik. Et autori mõte on selge ja sa tunnetad, et selle filmi sees on elu. Elu selles mõttes, et unustad ära, et see film on üksikute kaadrite jada – 25 kaadrit sekundis, vaid et see sama plastiliinitükk või joonistus kõnetab mind kui inimene. Selle joonistuse taga on inimene oma mõttemaailmaga ja ta on suutnud selle niivõrd selgelt pealtnäha tühjale paberile panna, et mul tuleb pisar silma või ma naeran õige koha peal. See on hämmastav, mida üks film võib sinuga teha. Teinekord on nii, et oled kuu aega sellest filmist veel vaimustunud. See kisub sinust midagi välja ja paneb sind tundma suuremana kui enne arvasid olevat. See ei pea olema tingimata mõne meistri poolt tehtud, võib ka olla lapse tehtud film, milles peitub siirus ja selgus.

Sondra: Mind vaimustavad laste joonistused ja see, kui näen filmi tervikut. Animatsioonis tekib oma unenäoline maailm, teine aeg ja koht.

IMG_1436.JPG

Tihti on eriti põnev näha laste emotsioone, mis neil tekivad enda tehtud animafilme vaadates. Pildil Jakob Westholmi gümnaasiumi algklassilapsed Nukufilmi lastestuudios. Fotod: Sondra Lampmann.

Milliseid soovitusi te lastele annate, mis on hea stsenaariumi kolm olulisemat kriteeriumi?

Mait: Päris pisikeste puhul stsenaariumi ei nõuta, gümnaasiumiastmeni üritame mängeldes tekitada eesmärki, kuhu suunas võiks liikuda. Stsenaarium peab olema tehniliselt teostatav ja jõukohane. Loo puhul tuleb meeles pidada, et kõik on võimalik. Animatsioon on võimalik viis ka kärsitust tagasi hoida, olla järjepidev. Julgus on väga tähtis – julgus end väljendada.

Sondra: Üks viga on see, et võetakse liiga suur tükk tegemiseks, animatsiooni puhul võib piisata ka ühest lausest. Päris palju tuleb näiteks algklassi poistega võidelda ka selle vastu, et ainuke asi, millest tahetakse filmi teha, on arvutimängud – MineCraft, SlenderMan, muud inspiratsiooni ei näikse väga tulevat. Teinekord tulev vaeva näha, et teisi teemasid sisse tuua. Ma tean, et see on mööduv etapp – siis tuleb aeg, kus tehakse armastusfilme ja filosoofilisi maailmavaatelisi filme.

Elo: Laste viis lugu teha on spontaanne: nad hakkavad pihta ja vaatavad, kuhu oma looga jõuavad. Nad ei planeeri, et siin on filmi algus ja siin lõpp, ta lihtsalt jõuab lõpuks lõppu.

Samal teemal: