Gümnasistide tehtud e-õppematerjal aitab inimest tundma õppida


Avaldaja:Merje Pors09. Mai 2014

Mida teeb inimese organismis käbikeha? Või mis on rakuhingamine? Vastused võib leida kooliõpikust või guugeldades, aga hoopis põnevam on neid otsida GAGi õpilaste Liina-Liis Nõmme ja Silver Schnuri e-õppematerjalist „Inimese elundkonnad".

9. klassile mõeldud õppematerjal paelub oma põhjalikkusega ning sobib hästi iseseisvaks õppimiseks, kirjutab Madli Leikop Õpetajate Lehes. Info inimese elundkondade kohta on esitatud nii teksti, mõistekaardi kui ka pealeloetud esitlustena. Lisaks on loodud mängulised enesekontrollitestid. „Inimese elundkonnad” on valminud Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse (HITSA) Innovatsioonikeskuse konkursi „Tipplahendus” raames ning pälvis ka vääriliselt esimese koha.

„Võitu ikka vaikselt lootsime, kes ei loodaks,” lausus Gustav Adolfi gümnaasiumi (GAG) 11.b klassi õpilane Liina-Liis konkursil saavutatu kohta. „Minu huvi oli, kas suudan mängud programmeerida,” tõdes Silver võidu üle rõõmu tundes. Ka juhendaja, GAG-i loodusainete õppetooli juhataja ja bioloogiaõpetaja Helina Reino uskus oma õpilastesse: „Kui nägin, mille nad olid valmis saanud, siis mõtlesin, et ei ole võimalik, et keegi midagi veel paremat teeb.” Ja lisas, et kui Liina-Liis tuli tema juurde mõttega osaleda konkursil, oli esimene reaktsioon „Vau!”. Aga kuna Liina-Liis tegi Helina Reino juhendamisel uurimistööd, siis oli õpetaja kindel, et õpilane suudab heal tasemel õppematerjali koostada. Tööd aitas juhendada ka Tallinna Lilleküla gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Kristel Mäekask.

IMG_2180.JPG

Liina-Liisi huvitab bioloogia ja e-õpe, Silverit programmeerimine ja elektroonika. Foto: Madli Leikop.

Algtõuke andsid huvialad

18-aastase Liina-Liis Nõmme huvialad on bioloogia ja e-õpe, sama vana Silver Schnuri köidavad programmeerimine ja elektroonika. Kokku moodustasid nad hea meeskonna, kus Liina kanda oli sisu koostamine, mõistekaartide ja esitluste loomine ning Silveril tuli mängud programmeerida, vahel aidata ka sobivaid pilte või vajalikku internetikeskkonda leida. Kogu töö tehti tavalise koolitöö kõrvalt, aega tuli leida mõlema jaoks.
Interaktiivne testmäng südame osade selgeks õppimiseks. Vaatad küsimust, klikid enda arvates õiget vastust ja saad kohe teada, kas läks õigesti.

Interaktiivne testmäng südame osade selgeks õppimiseks. Vaatad küsimust, klikid enda arvates õiget vastust ja saad kohe teada, kas läks õigesti.

„Huvi looduse vastu on mul juba väiksest peale, suvekodu on Läänemaal. Olen ikka olnud looduslaps, kes metsas uitamas käib. Sügavam bioloogiahuvi tekkis 7. klassis, kui proovisin teadmisi olümpiaadi koolivoorus. Aasta hiljem sain Tallinna piirkonnas kolmanda koha. Olen läbinud päris palju Tartu ülikooli teaduskooli kursuseid, eriti hingelähedased on inimese anatoomia-füsioloogia,” selgitas Liina-Liis oma põhjalike teadmiste tagamaid.

Silver on programmeerimist õppinud peamiselt omal käel. Kas köidab see, et arvuti taga on hea omaette nokitseda? „Seda ka. Prog­ram­mee­ri­mine on võimalus midagi luua. Ega ma rohkem selliseid asju, mis oleksid avalikult üleval nagu need õppemängud, programmeerinud ei ole. Olen programme tavaliselt kirjutanud põhjusel, et mul on vaja või et muidu on igav,” rääkis Silver.

Mäng ei tohi olla liiga lihtne

Kes tuli mõttele täiendada õppematerjali testimängudega? „Liina-Liis. Alguses oli mõte, et pildil on küsimärgid, millele vajutades tuleb iga organi kohta selgitus juurde. Aga see tundus suhteliselt mõttetu,” rääkis Silver. Lõpuks jõuti olemasoleva variandini, kus karvanääps, sarvkiht, vasak vatsake, pindluu või elundkonna mis tahes osa tuleb ise leida ja mängija saab kohe vastuse, kas leitu on õige. „Õpikus on pildid selgitustega nagunii. Parem, kui õpilased ise läbi mängivad,” arvasid Silver ja Liina-Liis.

Kas 9. klassis õpitaksegi inimese elundkondi nii põhjalikult või on interaktiivne lehekülg ikkagi neile, kes asjast rohkem huvitatud? „Oleneb teemast. Mängudes on asju, mida ka 12. klass ei pea teadma,” sõnas Liina-Liis. „Püüdsin küll lähtuda sellest, et materjal oleks 9. klassi õpilasele. Mul on raske hinnata raskusastet, kuna ise olen teemaga süvitsi tegelnud. Aga ma vähemalt üritasin. Kui liiga hoogu sattusin, siis paningi juurde, et see osa on mõeldud tublimatele,” ütles Liina-Liis. „E-õppematerjali koostamine tundub hästi lihtne: otsid materjali, kirjutad kokku, paned üles. Tegelikkuses nõuab see palju analüüsimist, endale teema väga selgeks tegemist. Töö on hästi ajamahukas, vahel ka närviline. Näiteks ütleb mõni programm üles või keskkond ei lase pilte üles laadida.”

Vahel tuleb õppida ja õpetada süvitsi

Liina-Liis ja Silver töötasid õppematerjali kallal üsna iseseisvalt. Õpetajalt küsiti nõu, kui midagi arusaamatuks jäi. „Mõnikord tuli kallistada ja lohutada, et tee edasi, mõnikord tuli juhendada, kuidas teksti natuke muuta,” rääkis õpetaja Helina Reino. „Nagu juhendaja roll ikka – mitte näpuga näidata ega ette ära teha, vaid suunata. Programmeerijat aitasin vähem, lõpus vaatasin lihtsalt mängud üle.”

Materjali raskuse kohta arvas Helina Reino, et see sõltub ka õpetajast ja klassi võimekusest. „Kui on andekad lapsed, siis mina olen küll võimalikult süvitsi õpetanud. Liina-Liisi ja Silveri õppematerjali mõte oligi selles, et kui laps tahab rohkem teada saada, siis ta saab.

Õpetajana soovitaksin interaktiivset materjali „Inimese elundkonnad” kolleegidele kindlasti. Juba sellepärast, et materjal on iseõppimiseks. On lapsi, kes tahavad ise pusida, kellele ei meeldi, et õpetaja kõik lahti räägib. Ja teiseks kuna õppematerjalid vahetuvad kiiresti, eriti gümnaasiumi osas, kus bioloogiaõpikutega on kehvasti, siis see on kindlasti toetav materjal õpetajale.”

Õppematerjali „Inimese elundkonnad” leiate siit: http://elundkonnad.weebly.com/.

Autor: Madli Leikop

Artikkel ilmus Õpetajate Lehes 9.05.2014

Samal teemal:

Haridus- ja Noorteamet