Väärtuskasvatuse lasteaed väärtustab üksteist austavaid suhteid


Avaldaja:Madli Leikop28. Jaanuar 2015

Rannamõisa lasteaed on oskuslikult rakendanud laste päeva kõige lihtsama ja kättesaadavama, mis nende ümber on – looduse. Matkad, suusatamine, orienteerumine, taimekastid, jõulupidu metsas on pakkunud häid emotsioone lastele ja õpetajatele.

Valgusküllane, ruumikas, detailirohke – selline on esmamulje Rannamõisa lasteaiast. Silma köidab pisiasjadeni lihvitud päkapikumaja kohe välisukse kõrval, rida ootel pisikesi suusasaapaid; uskumatult suur ja kõrge saal, kus toimuvad ka Eesti Kontserdi esinemised nii lastele kui peredele ; laste joonistused (kus kõrval mitte üksnes nimed, vaid protsessikirjeldus, mida, miks ja kuidas tehti), rõõmsailmelised ja õhurikkad rühmaruumid ning muidugi loodus, männid ja meri, mille keskel ja läheduses lasteaed asub.

See on väline külg, mis annab aimu sellest, et nii ilusas lasteaias saavadki kasvada ainult head lapsed. Tartu ülikooli eetikakeskus tunnustas Rannamõisa lasteaia tööd tiitliga „Väärtuskasvatuse lasteaed 2014“, mis anti üle detsembris toimunud väärtuskasvatuse konverentsil.

„Kui mõtleme, mis me siin lasteaias erilist teeme, siis mitte midagi muud kui et lähtume eetikast. Annan endale aru sellest, et kui lasteaeda tulen, siis olengi siin, kohapeal, nende laste pärast, ja ei tee kunagi mitte midagi, mis võiks last, tema isiksust, heaolu, enesetunnet kahjustada,“ sõnas Rannamõisa lasteaia eripedagoog-logopeed Sirle Kaljend.

Isiksusest lugupidavad, üksteist austavad, väärikust võimaldavad suhted – seda toonitasid vestlusringis ka Rannamõisa lasteaia direktor Margit Toomlaid, muusikaõpetaja Elin Ots ning Sirle Kaljend.

Mis ajendas teie asutust kandideerima tiitlile  „Väärtuskasvatuse lasteaed“? Niisama ju konkursipabereid ei täida, selleks peab ikka põhjust ja julgust olema?

Margit Toomlaid: Julguse koha pealt ma isegi ei mõelnud, sest kaotada ei olnud ju midagi. Vaatasin, et konkursitingimused olidki nagu meie igapäevane töö. See sai ajendiks. Kolmekesi täitsime pabereid, kõik nõutu on meil olemas või on eesmärk sinnani jõuda. Selline kirjutamine oli ka hea sisehindamise vahekokkuvõte; huvitav vaheldus igapäevasele tegevusele.

Elin Ots: Meile on tavaline, et analüüsime oma tegevust. Meil on tore aastaraamat, kokkuvõtete najal saame planeerida edasist arengut.

Margit Toomlaid: Aastaraamatuid oleme esimesest tegutsemisaastast teinud. See on pakett analüüse igast valdkonnast ja igalt tasemelt. Lõpurühma lastevanemad koostavad iseseisvalt „Oma rühma raamatu“, mis kirjeldab nende laste lasteaias veedetud aastaid. Selle kokkupanekul kasutavad nad ühe abivahendina aastaraamatu materjale.

IMG_2756.JPG

Vasakult: Elin Ots, Margit Toomlaid ja Sirle Kaljend.

Mida tähendab teie jaoks väärtuskasvatus lasteaias?

Elin Ots: Kui praktikast lähtuda, siis iga laps on väärtus omaette. Väärtus on need suhted, kuidas sujub minu koostöö lapsega, kuidas lastel omavahel koostöö sujub. Olen ka koolis õpetaja (algklasside muusikaõpetaja Tabasalu ühisgümnaasiumis- toim.), oskan hinnata neidki kogemusi, mida õpetajatöö annab. Kool on väike mudel ühiskonnast. Kuidas õpetada, õpid ka ise iga päev. Suhted on kõige suurem väärtus. Kuidas suhted toimiksid nii, et keegi kellelegi liiga ei teeks, et ei ületaks piire, mis teisele ei sobi. Suhete õppimine on väga huvitav ja loominguline, mida lasteaiast kaasa saan, püüan rakendada koolis ja vastupidi. Suhted on märksõna.

Sirle Kaljend: Väärtuskasvatuse konverentsilt jäi mulle enim meelde ja jättis sügava mulje, kui tsiteeriti professor Rein Taagepera mõtet, et võimestama tähendab vajadust õpetada lapsi oma piire tajuma ja vastutuse võtmist selle sees.

Võimestama?

Jah, võimestama. Kuula mind, ütleb laps, võta mind partnerina, mitte kasvatusobjektina, austa ja toeta mind. Kui anname lapsele tema piiride tunnetuse ja väärtustame teda kui isiksust, anname lapsele julguse, võime kasvada isiksusena ja oskuse väärtustada teisi. Vahel tundub, et meie ühiskonnas see osa ongi jäänud lonkama. Võib-olla tänu meie nõukogulikule minevikule, kus olime lihtsalt ühikud massis, kasvatus toimus Makarenko-vaimus. Meil on vaja anda lastele võim ise ennast määrata.

Margit Toomlaid: Minu jaoks on esimene märksõna austus. Austus iseenda ja teiste suhtes kõigil tasanditel: õpetaja-lapse suhet, õpetaja-vanema suhet, lapse-vanema suhet, laste omavahelisi suhteid peaks punase niidina läbima austus üksteise vastu. Et see ikka ja alati toimiks, on vaja sellega päevast päeva tegeleda. Ei piisa nn projektipõhisest lähenemisest.

IMG_2754.JPG

IMG_2751.JPG

Kõik rühmaruumid on avarad ja valgusrohked, saal esinduslik.   

Ilmselt ei ole nii, et täna kaks tundi selles rühmas teeme väärtuskasvatust. See on pidev tegutsemine, pidev protsess. Aga kusagil peavad olema põhirõhud. Millel on Rannamõisa lasteaias väärtuskasvatuse põhirõhk?

Margit Toomlaid: See on elustiil. Kõik need märksõnad – austus, väärikus, viisakus, kuulamisoskus, väljendusoskus – see peab saama elustiiliks. Ennekõike täiskasvanul, kes oma eeskujuga innustab lapsi. Väärtuste tähtsustamine on meil tähelepanu all igal pool, rühma igapäevastes toimingutes, õppetegevustes, pereüritustel; lasteaia õppekavas, muusikaõpetuses, kunstiõpetuses, lasteüritustel.

Elin Ots: Meie loome tingimused, keskkonna, kus oleme. Meri on lähedal, mets siinsamas, väärtustame loodust, oma vaimu ja füüsist, jälgime hoolega toitlustamist. See kõik on tervik. Oluline on samade väärtuste jagamine meie peredega. Ei ole nii, et nüüd on auhind käes ja olemegi tublid ja tunduvalt paremad kui teised. Sellest aastast on meil draamapedagoogika üks võte, mida kasutame rühmades. Proovimegi praegu, kuidas see aitab kaasa laste suhete toimimisele. Pereprobleemid tulevad lastega lasteaeda kaasa. Mind hirmsasti häirib, kui antakse lapsele slepp juba sellega, et ah, ta on sellisest perekonnast pärit, sealt ei ole midagi loota. Me anname lapsele lasteaias positiivse keskkonna terveks päevaks, nii saame teda aidata.

Margit Toomlaid: Eelkõige just vaimne, pedagoogiline keskkond. Kõige suurem töö on iga päev sellega, et me täiskasvanud inimestena hoiaksime kogu aeg meeles, et ei ole mõtet lapsele öelda „Ära kisa!“, kui ma ise ütlen seda karjudes üle rühma. Meil on pikk pedagoogiline kogemus, eks karjuv kõneviis on külge jäänud. Pealtnäha pisiasjad, aga nende muutmine on kõige raskem.

Sirle Kaljend: Lasteaed on sellise keskkonna loomine, mis kannab ja toetab lapse kodust alguse saanud väärtushinnanguid. Oleme valmis selleks, et lapsed tulevad mitte ainult erineva sotsiaalse taustaga peredest, vaid ka mitmekeelsetest, erinevate traditsioonide, erineva usulise tausta, erineva toidukultuuriga kodudest. Me pakume talle siin toetust edasi, et lapsevanemal oleks usaldus laps siia tuua. Väärtuskasvatus on ühtpidi selge mõiste, teistpidi väga lai. See puudutab just sotsiaalseid oskusi ja pädevust ise hakkama saada, õppida ühiskonnas olema. Minu ja meie kõige olulisem ülesanne minu töös on lapse hinge elus hoida. Kõlab paatoslikult, aga see on oluline. Me ei anna niivõrd välist, kui kujundame tunnet, mis peab tulema lapse seest, et ta on hinnatud ja väärtuslik.

IMG_2753.JPG

Väike näitus laste töödest. 

Loodus ja tervislik toitumine on Rannamõisa lasteaia puhul kindlad märksõnad. Tooge mõni konkreetne näide ka.

Margit Toomlaid: Kogu meie elu selle ümber käibki, me jääme õhtuni rääkima! Meil on küülik õues, kelle eest lapsed kordamööda hoolitsevad. Rühmades on taimekastid. Märtsis panevad kõik rühmad kasvama kurgid. Aknalaual kasvab kurgitaim ikka viie meetri pikkuseks, ja kurgid kasvavad otsa, mahekurk, muide. Kurke saab ideaalselt kasutada näiteks matemaatika õppimisel, pluss emotsionaalne külg pluss praktiline külg, lõpuks süüakse kurgid ära. Samamoodi kasvatatakse rühma aknalaual idusid, lauke, võrseid, ja kõike süüakse. Lilletaimi kasvatatakse; kevadel on lillelaat ja rühmad saavad poodi mängides taimed emale-isale, vanaemale-vanaisale müüa. Matkame nii jalgsi kui ratastega, suuskade ja keppidega. Orienteerumisliit on aidanud teha orienteerumiskaarte, orienteerume koos laste ja peredega.

Elin Ots: Jõulupeod on toimunud väljas metsa all, õhtupimedas küünaldega ääristatud metsarada, vaikus, rahu. Vanemaid me kaasa ei võta, see on ainult laste jaoks. Muidugi vanemad tahavad oma lapsi näha, aga tähtis on, et laps naudib toimuvat, ta saab suurepärase emotsiooni, nad ei pea ilmtingimata vanematele esinema. Ja hoolekoguga on nii kokku lepitud. Õuesõpet on palju. Mis vähegi loodus pakub, me võtame selle vastu.

Oot, tuleme korraks selle küüliku juurde tagasi. Kui lasteaias on ligi 140 last ja kõik hoolitsevad tema eest, siis see on üks päris tüse küülik?

Ei, rühmad kordamööda hoolitsevad, küülik on lastele rõõmuks.

Kuidas toimub suhtlemine lapsevanematega?

Margit Toomlaid: Info jagamine on kõige alus. Infot ei tohi olla liiga palju ega liiga vähe. Info peab olema tõene ja kiire. Meil on kasutusel lasteaedade internetipõhine infosüsteem ELIIS, see annab vanemale võimaluse teada saada kõik mis vajalik. Head suhted on hoolekoguga. Näiteks tahtsime muuta lasteaia menüüd. Koos toitumisspetsialisti Ülle Hõbemäega olime loomulikult valmis, et tekib segadust ja vastuseisu. Esitlesime asja nii, et Ülle tegi koolituse, kõigepealt personalile, siis vanematele. Meie vanematest suurem osa on noored ja edukad, neile meeldib kõik mis popp ja tervislik toitumine on ju popp. Vaatasime menüü üle, tegime soovitused, kutsusime hoolekogu kokku, et mis te arvate, kas võiksime proovida. No proovime. Aga kui ei sobi, siis lähme vana menüükorra juurde tagasi. Kõige olulisem oli, et lõunasöögi ajal jätsime magustoidu ära, tõstsime selle õhtuks. Kiiresti said vanemad aru, et tugevam õhtusöök lasteaias tähendab, et laps ei lähe õhtul näljasena koju.

IMG_2750.JPG

Vaade kunstiklassi. 

Meie lasteaedades tehakse väga head tööd, et lapsed oleksid sõbralikud, abivalmis, mõistaksid erinevusi,  oleksid uudishimulikud ja tahaksid õppida, et ei oleks kiusamist. Algklassidesse kandub lasteaia hea töö edasi, aga mingist hetkest kaob see kõik nagu musta auku. Liiga palju kuuleme koolikiusamisest, kooliväsimusest, ükskõiksusest, käega löömisest. Miks nii, ja kuidas seda esialgset head tulemust ka vanemas kooliastmes säilitada?

Elin Ots: Teie tunnetus on täitsa õige, eks me siin isegi oleme mõelnud, et kuidas küll selle lapsega nii läks, mis koolis juhtus.

Margit Toomlaid: Ehk tegeletakse koolis väärtuskasvatusega vähe, või pole rõhuasetused kõige paremad…

Või tegeletakse ainult nendes koolides, kes saavad tiitli „Väärtuskasvatuse kool“?

Margit Toomlaid: Ma ei tea. Auhinna võib ju igaüks saada, istu maha ja kirjuta võistlustöö valmis. Aga väärtuste järgi tuleb ise elada, sellesse peab ise uskuma. Meie usume, me vaimustume. Väärtuskasvatusega tuleb tegeleda iga päev.

Elin Ots: Võib-olla on koolis mingi kindel tund nädalas, kus räägitakse väärtustest. Sellel hetkel on tunnil mõju, järgmistel päevadel mõju kaob, sest seda ei kinnistata. Kõik taandub sellele, millised on põhiväärtused, milles on kokku lepitud. Praegu on see võidurelvastumine, kui päris aus olla. Põhiväärtused on kiiremini, paremini, kaugemale, kes olümpiaadile, kes võistlusele. Tähelepanu koondub sellele. Õppekavad on ikka vaatamata mitmekordsele ülevaatamisele üle paisutatud. Lapsed on koolis üle koormatud igas mõttes. Ei saa ka õpetajatele süüd panna, mulle tundub, et see lõputu rabelemine on süsteemis kinni. Mina olen küll juba nii kogenud pedagoog, et julgen teha seda mida pean oluliseks ja jätan tegemata selle, mis minu meelest ei ole oluline.

Sirle Kaljend: KiVa programmi (http://www.kivaprogram.net/) ühe algataja, Turu ülikooli professori Christina Salmivalli rõhutas väärtuskasvatuse konverentsi sõnavõtus, et uuringutele tuginedes on kiusamisvaba haridustee loomisel kõige tõhusam positiivse uskumusega õpetaja. Me võib-olla ei teadvusta, et kool on ühiskonna mudel. KiVa pilootaasta mõju-uuring 2013/2014 tõi välja, et 21,5% 6–12-aastaseid lapsi kannatavad pideva koolikiusamise all. Professor Suvianna Hakalehto-Wainio Ida-Soome ülikoolist toob välja uuringute tulemusi –  enamik tüdrukuid on krooniliselt väsinud, üheksakümmend protsenti 10–12-aastastest lastest ütleb, et kooli personal ei tee piisavalt või üldse midagi, et kiusamist ära hoida.  Christina Salmivalli toob selle välja kui kiusamise ohvrile kõige enam mõjuva asjaolu, et mitte keegi ei sekku, ka õpetajad. See kõik tulebki väärtustest, see on osa eetikast ehk üldinimlikest suurtest mõistetest. Kui mõtleme, et mis me siin lasteaias erilist teeme, siis mitte midagi muud kui lähtume eetikast. Me püüame olla lihtsalt inimesed. Annan endale (usun, et ka teised) aru sellest, et kui lasteaeda tulen, siis olengi siin, kohapeal, nende laste pärast, ja ei tee kunagi mitte midagi, mis võiks last, tema isiksust, heaolu, enesetunnet kahjustada.

Fotod: Madli Leikop. 

Samal teemal:

 

 

 

Haridus- ja Noorteamet