SA Innove, haridus- ja teadusministeeriumi, Eesti lasteaednike liidu, Eesti alushariduse juhtide ühenduse ja Tallinna ülikooli koostöös ette valmistatud konverentsil „Lapsest lähtuv kasvatus ja tegevuskultuur“ oli üle 400 osaleja: lasteaiaõpetajad, lasteaedade juhid ning õppealajuhatajad, alushariduse edendamisest huvitatud osapooled.

Kiired hetked enne konverentsi algust ja vaade konverentsisaali Tallinna ülikoolis. Fotod: Terje Lepp. 

Konverentsi ettekanded ja töötoad rõhutasid mõtet, et laps ei ole teadmiste passiivne vastuvõtja ning täiskasvanul ei maksa arvata, et tema teab paremini, mida laps vajab-tahab. Laps on õppe- ja kasvatusprotsessis aktiivne osaleja, ta on ise looja, ta teab, mis teda huvitab ja ta peab saama oma huvi väljendada, uudishimu rahuldada. Ja see ei tähenda vabakasvatust, kaugel sellest. Lapsest lähtuv tegevuskultuur tekib kõigi nende inimeste kaudu, kes on seotud laste kasvatamise ja õpetamisega. Tegevuskultuur koosneb nii täiskasvanute kui laste panusest, oluline on mõista täiskasvanute ja laste maailmade sisu ning vastastikust lõimumist. Alushariduse keskmes on laps ja lasteaia tegevuskultuuri alus on lapse huvi.

Lapsest lähtuva kasvatuse arendamise hea näide on Põhja-Itaalia Reggio Emilia omavalitsuse lasteaiad. Nii oli ka konverentsi ilmselt oodatuim esineja Reggio Emilia koolituskeskuse pedagoog-nõustaja Paola Strozzi, kes jagas oma kogemust sõnas ja pildis. Reggio Emilia linna ühe lasteaia ühte päeva tutvustav video aitas mõista, mis vahe on n-ö tavalisel ja Reggio Emilia pedagoogika põhimõtteid rakendaval lasteaiarühmal, seda nii sisutuse kui tegevuste mõttes.

Paola Strozzi kolleegide ettekandeid kuulamas. 

Reggio Emilia töökogemuses on kasvatusprotsessis kolm osapoolt: lasteaias töötavad täiskasvanud, teised lapsed ja keskkond. Reggio pedagoogika sai alguse 1945. aastal pärast Teist maailmasõda, kui Reggio Emilia linna lapsevanemad tulid kokku ja arutasid, missugune lasteaed tuleks ehitada. Et aeg oli vaene, tuli kasutada käepäraseid materjale. Õpetajaks kutsusid nad tollal 25-aastase algklassiõpetaja Loris Malaguzzi, kes oli tuttav Dewey’, Piaget’, Võgotski, Montessori, Brunneri jt ideedega.

Konverentsi üks osa oli minimess, kus pea 20 ettevõtet tutvustasid lastele mõeldud arendavaid mänge, õppevahendeid, raamatuid jms. Lapsed ise lustisid ka messil. Kes siis ei tahaks toas liivaga mängida!

Reggio Emilia on lapsest lähtuv pedagoogika, kus last võetakse sellisena, nagu ta on. Last kuulatakse, tema soovidega arvestatakse. Esikohal on lapse huvi maailmas toimuva vastu. Ise katsetades, uurides ja avastades õpib laps kõike uut, mängides ja meisterdades saab maailm selgemaks. Keskkond peab lapse huvi toetama, seda ärgitama. Väga oluline on kunstitegevus.
Laps on õppeprotsessis partner, keda usaldatakse ja kelle arvamusega arvestatakse. Seda pedagoogikat tuntakse ka kui saja keele pedagoogikat: lapsel on sündides palju andeid, ta oskab sadat keelt, aga need jäävad lapse kasvades unarusse. Täpsem oleks öelda, et täiskasvanu jätab need unarusse või keskendub ainult lapse ühe ande arendamisele.

Reggio pedagoogika rõhutab, et õpetaja kõige tähtsam ülesanne on kuulata. Nii saab ta kõige paremini teada, kuidas toetada lapse kasvamist ja õppimist. Seejuures on tähtis dokumenteerimine: kirjalikud märkmed, pildistamine, filmimine, lindistamine aitab lapse käitumist, tema vajadusi ja soove analüüsida. Lapsest lähtuvas pedagoogikas, mida Reggio pedagoogika esindab, on laps ja õpetaja mõlemad aktiivsed ja võrdsed partnerid. Tegevust kavandatakse koos, laps on tegutseja, kelle huvid on esikohal.

Kõigest sellest rääkis Paola Strozzi oma ettekandes, rõhutades siiski, et seda, mida külalised tema esinemises kuulevad ja näevad, ei tule võtta kui kohustust samaoodi tegema hakata, seda ei tohigi üks-ühele üle võtta. „Võtke seda kui tõendit kasvatuslikust kogemusest, mida oleme kasutanud viimase 50 aasta jooksul. Igaüks peab leidma oma inspiratsiooni, kuidas Reggio Emilia põhimõtteid reaalses elus rakendada,“ lausus Paola Strozzi.

Eestis ei ole praegu ühtegi lasteaeda, mis täielikult Reggio pedagoogikat järgiks, küll aga on palju neid, kus järgitakse vastavaid (või mõningaid) põhimõtteid. Tegutseb ka Eesti Reggio klubi, kus liikmeid on üle saja. Klubi asutati 2012. aastal.

Kahe ettekande vahel tehti virgutusvõimlemist. Terves kehas terve vaim!

Konverentsi teise põhiettekande tegid Tallinna ülikooli pedagoogilise seminari lektor Maarika Pukk, Turu ülikooli dotsent Jarmo Kinos ja Londoni Middlesex ülikooli lektor Leena Robertson. Nad selgitasid, mis vahe on lapsest lähtuval tegevusel ja lapsekesksel tegevusel. Neist esimene arvestab selgelt lapse huve, teisel juhul on tähtis pigem täiskasvanu, ehkki tegevuse keskmes on laps.

Jarmo Kinos, Maarika Pukk (keskel) ja Leena Robertson. 

Konverentsi „Lapsest lähtuv kasvatus ja tegevuskultuur“ väga meeleolukas osa oli minimess, kus firmad tutvustasid arendavaid mänguasju, lasteraamatuid, õppevahendeid, aga ka õpetamiseks-õppimiseks mõeldud e-keskkondi.

Vaateid messilt. 29.03.2014 Tallinna ülikoolis.

Töötubades jagasid lapsest lähtuva pedagoogika rakendamise kogemusi Tartu Terakese lasteaia ja Jänesselja lasteaia õpetajad, spetsialistid Soomest ja Rootsist.

Töötubade juhendajaid. Ülemisel pildil Jänesselja lasteaia õpetajad ("Lapsepärane pärand"), alumisel Pirjo Salervo Helsingist ("Pedagoogiline keskkond ja mäng").

Konverentsi toimumist toetas ESFi programm „Üldhariduse pedagoogide kvalifikatsiooni tõstmine 2008-2014“.

Fotode autor: Terje Lepp. 

Samal teemal: 

• Miks kuulata linnulaulu lindilt, kui seda saab teha looduses?
• Läbimõeldud väärtuskasvatus tõi lasteaiale tunnustuse
• Võõras keelekeskkonnas aitab last näitlikustamine
• eTwinning sobib ka lasteaeda