Linnavolikogu liikmena hoian Facebooki kommuunide kaudu sidet oma kogukonnaga Põhja-Tallinnas. Saan inimeste probleemid viia linnavalitsuseni ja anda hiljem sotsiaalmeedia kaudu tagasisidet, mida linnaisad vastasid.

Ajaloolasena on Facebook aga minu jaoks hindamatu ühismälu kandja. Digiajastu on muutnud vanade piltide levitamise imelihtsaks. Olen ise pannud üles sadu fotosid oma enda kogust, aga vahendanud ka teiste unikaalseid pilte. Kõige põnevamad fotod on peidus perekonnakogudes. Meil kõigil võib olla lauasahtlis või kapipõhjas peidus Eesti ajaloo jaoks kuldaväärt ülesvõtteid. Oletame, et keegi on aastal 1935 pildistanud kusagil Kalamaja tänavanurgal oma sugulast. See pilt räägib loo ühest perekonnast, toonasest moest, aga ka linnaruumi muutustest. Olen vanu pilte sirvinud üle 20 aasta. Peaaegu iga päev paneb keegi Facebooki üles mõne oma perekonnaarhiivist pärit pildi, kus on vaade Tallinna, Tartu või mõnele teisele Eesti linnale sellise nurga alt, millest mitte ühtegi teist vana fotot pole. Ka nende ridade kirjutamise aegu pani üks sõber üles foto Teises maailmasõjas hävinud Tartu südalinna ühest tänavanurgast, mida on väga vähe jäädvustatud.

Teine põnev pool on kommentaarid, mida inimesed Facebookis vanade fotode alla kirjutavad. Iga tuttav vaade tekitab emotsiooni, toob esile unustatud mälestused. Kuna aga Facebookis kipub info uute postituste kultuurkihi alla jääma, olen tõstnud põnevamaid mälestustetalletusi ümber oma blogisse või arvutisse, et need kaotsi ei läheks.

See üha täienev sotsiaalarhiiv on olnud mulle väga suureks abiks ajalooraamatute kirjutamisel. Kogutud vanad fotod ja mälestused on jõudnud nüüdseks juba 11 raamatu kaante vahele.

Facebook kui suurim eestikeelne võrgustik, mis hõlmab enam kui 600 000 inimest, on ka suurepärane võimalus oma ettevõtmiste reklaamimiseks. Nii olen just Näoraamatu kaudu kutsunud inimesi ajaloomatkadele Tallinnas. Ja rahvas tuleb, sest huvi oma kodukandi ajaloo vastu on üha suurem.
Viimased enam kui kaks aastat olen töötanud ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajana Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Esmalt kutsusin õpilasi hakkama minu sõbraks Facebookis. Ja suurem osa neist seda ka tänaseks on. Seejuures ma ei karda, et midagi oma privaatsuses kaotaksin – minu Facebooki profiil on ju niikuinii avalik.

Kuna panen oma seinale pidevalt koos kommentaaridega üles vanu pilte, linke oma blogilugudele, põnevatele teadusavastustele, samuti viiteid külastatud muuseumidele või muidu tähtsatele ajaloolistele paikadele, siis hakkab see paratamatult silma ka Facebooki aktiivselt kasutatavatele noortele. Ja kui neile midagigi sellest silma hakkab, kui nad mõne loo läbi loevad, või seeläbi mõnda olulist paika külastavad, on see töö oma eesmärgi uute teadmiste omandamisel täitnud.

Mõnikord, kui tunnis aega üle jääb, vaatame koos minu seinal olevaid vanu fotosid. eKooli panen aga ajaloohuviga noortele lisalugemiseks lugusid oma blogist. Kokku on seal juba üle 1500 sissekande, neist enamik räägib ajaloost.

Lisaks käib ka minu tunniväline infovahetus õpilastega peamiselt Facebooki, mitte e-posti teel. Tuleb kasutada kanaleid, mida noored niikuinii kasutavad.

Kokkuvõtteks, Facebooki võib käsitleda väga erineval moel. Sinna võib panna üles kassi- ja peopilte, aga Näoraamat osutub targa käsitlemise korral ka hindamatuks töö- ja õppevahendiks. Valik on igaühe enda teha.

Kohtumiseni Facebookis!

Autor: Jaak Juske, Gustav Adolfi Gümnaasiumi ajalooõpetaja ja ajaloolane