Käsitööõpikute kirjutamiseks andsid tõuke õpilased


Avaldaja:Madli Leikop15. Detsember 2015

Anu Pink on käsitöö-ringkondades ja käsitööõpetajate seas teada-tuntud inimene. Ta on paljude käsitööõpikute autor ja kirjastaja, koolitaja ning ka ise aastaid käsitööõpetajana töötanud. Õpikute kirjutamiseks andsidki tõuke tema õpilased.

"Tänaseks on seljataha jäänud 25 aastat tööd üldhariduskoolis. Käsitöö ja kodunduse õpetajaks sain kohe pärast tänase Tallinna Ülikooli lõpetamist, enamiku sellest ajast töötasin ühes väga toredas Türi koolis,“ sõnab Anu Pink.

Koolitöö lõppes mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu: kool lõpetas tegevuse, samas oli Anu Pink koolitöö kõrvalt juba aastaid tegelenud käsitöömaterjalide väljaandmisega Saara Kirjastuses. „Nii tegin eneselegi ootamatult pöörde ja läksin hoopis ise õppima. Kolm aastat tagasi lõpetasin Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia magistriõppe esimese lennu. Tänaseks on minu koolitajagraafik üsna tihe. Põhitöö Saara Kirjastuses võimaldab paindlikku tööaega ja seetõttu on koolitajana ja loengupidajana ka kergem oma aega sättida. Tsüklitena õpetan Tartu Ülikoolis tekstiilitehnikaid ja Viljandis oskuste didaktikat, sellest aastast silmuskudumist ka Olustvere Maamajanduskoolis õppivatele käsitöölistele. Lisaks korraldan ise mitmel tasemel kudumiskoolitusi ning käsitööliidu silmuskudumise mentorina viin õppepäevi läbi erinevais Eesti paigus.“

Veel üks pilt_Anu Pink.jpg

Anu Pink

Teie nime kohtab mitmel korral ka TikiTiigri konkursiga seoses, olite õpilaste juhendaja ja edukalt. Kuidas TikiTiiger teie ellu tuli?

TikiTiiger tuli minu ellu koos tikkimismasinaga. Arvan, et see oli üks tore algatus ja andis tänaseks juba väga paljudele koolidele ühe võimaluse õppetööd mitmekesistada. Olin esimeste masinasaajate seas ja esialgu valdas mind ikka täielik abitus.

Esmalt tehti ühepäevane koolitus ja lisaks oli masinaga kaasas umbes kuus kilo ingliskeelseid juhendeid. See maailm oli nii võõras, aga tahtmine tegutseda suur. Kõigepealt hakkasin lihtsalt katsetama, julgust lisas ilmselt minu eelnev kokkupuude kujundusprogrammidega. Siis hakkasin oma õpilastele tegema tikkimisprogrammi õppimiseks lühijuhendeid. Need viisidki kogemuste vahetamiseni teiste õpetajatega ning lõpuks tikkimisprogrammi ja masina kasutamise juhendite väljaandmiseni. Ma arvan, et paljudel õpetajatel on siiralt kahju, et toredad TikiTiigri suvekoolid enam ei toimu. 

Koolitööle mõeldes on ju selge, et ega masinaga programmeeritu ja tehtu ei asenda käsitööd, kuid annab õpetajale häid võimalusi laste innustamiseks. Nii mõnigi laps sai sisse tõelise õmblemishoo, kui sai oma seelikule või kotile esmalt omakavandatud tikandi teha.

Pärast koolitöö lõppemist tegin tõsise investeeringu ja soetasin endale tikkimismasina. See andis mulle võimaluse selle valdkonnaga koolitajana edasi tegutseda. Samas pean ütlema, et tänaseks olen siiski lõplikult oma sõrme andnud rahvuslikule käsitööle ning tikkimismasin pole enam nii aktiivselt töös.
 
Mis pani teid kooliõpikuid koostama-kirjutama? Mis on käsitööõpiku koostamise juures kõige keerulisem?

Õpikute kirjutamiseks andsid tõuke kindlasti minu õpilased. Midagi pole teha, kuidas ma ka ei püüdnud, aastal 2000 käibel olnud õpikuid oli üsna raske koolitöös kasutada. Eriti väiksemad lapsed ei suutnud jälgida kohati üsna keerukat teksti, rohelisi jooniseid ja ilma fotodeta õpikut. Nii ma koostasingi pigem ise mõne töölehe ja jätsin õpikud kõrvale.

Mingil hetkel tekkis toona täiesti hullumeelsena näiv mõte, et kui teeks õige ise õpiku. Sellise värvilise, lihtsa ja pildirohke. Esimene, kudumisõpik, sai valmis üsna ebaharilikul moel. Koostasin seda paralleelselt pildistamise, kujundamise ja küljendamisega. Sellisel kombel poleks õpikut teha võtnud ükski kirjastus, seega tegin seda koos oma hea sõbrannaga, kellest sai õpikute kujundaja. Nii sündis koos kudumisõpikuga ka Saara Kirjastus, kes on tänaseni truuks jäänud käsitööraamtutele. Meie väljaannete hulgas on lisaks õpikutele nii mahukaid Eesti käsitööd tutvustavaid raamatuid kui väikseid mustrilehti.

Minu jaoks koosneb õpiku tegemine mitmest töölõigust. Kõige olulisem on see, mida ja kuidas kirjutada, aga sama tähtsad on ka fotod-joonised, mille kavandamine ja teostamine on üsna aeganõudev töö. Mitte kunagi ei ole õpik ühe inimese töö, vaja on meeskonda, kes tegutseks ühe eesmärgi, parima õpiku nimel.

Nüüd on õpikute ring täis ja veidi aega tagasi ilmusid neljast käsitööõpikust kahele täienduste ja värskendustega kordustrükid. Suuremat või väiksemat ümbertegemist ootavad ka ülejäänud kaks, mis peaksid soovijateni jõudma sügiseks. Kaalusin kaua mõtet, kas peaks õpikud ka mahult väiksemaks tegema, sest vahepeal on muutunud ainekava ja võib-olla ka õpilaste tööjõudlus. Õpetajatele korraldatud küsitlus aga andis tulemuse, et käsitööõpik võiks siiski olla mahukam. Meie aines pole õpitava sisu konkreetselt määratud. Nii jääb igale õpetajale võimalus õpikust teha valikuid, sest peaeesmärgini - tööoskuste, kujundamisvalmiduse ja tehnilise taiplikkuse arendamiseni võib jõuda mitmel moel. Minu järgmiseks tööks saab olema digitaalsete õppematerjalide koostamine.

Olen siiani arvamusel, et õpikuid peaksid koostama need, kes ise pikka aega klassi ees seisnud. See annab asendamatu kuklatunde, mis võiks olla ühele keskmisele lapsele arusaadav.

kodundusõpiku esitlus 2011.jpg

Kodundusõpiku esitlusel 2011

Missuguseks hindate noorte huvi käsitöö tegemise vastu, kas nutivahendid kipuvad seda välja tõrjuma?

Kuigi praegusel koolinoorel on nutivahendid näppude küljes, siis pole ka käsitööhuvi kuhugi kadunud. Ehk on lihtsalt püsivus veidi vähenenud. Samas annab elu virtuaalmaailmas ka uusi võimalusi, kasvõi mõnd töövõtet õppida Youtube'i abiga, pidada ise käsitööblogi või uurida, mida keegi teine selles valdkonnas teinud on.

Aga käsitööõpetus koolis siin ja praegu, mis teeb rõõmu, mis muret?

Koolikäsitöö-maastikul kütab aegajalt kirgi sotsiaalse võrdõiguslikkuse teema, et miks ei saa kõik võrdselt puutööd ja kudumist. Mina arvan, et probleem on tegelikult juba ammu lahendatud, aga koolid-õpetajad pole ehk kõikjal nende lahendustega kaasa tulnud. Kehtiv ainekava ei tee õpilastel mingit soopõhist vahet, õpperühm tuleb valida vastavalt oma huvidele. Pealegi on igal aastal ette nähtud rühmade vahetus ja terve veerandi kestev projektõpe, kus uuesti vabalt rühma valida saab. Samas on kool üsna inertne asutus, ehk pole mõnes koolis see süsteem veel korralikult käivitunud. Ja nii tekivadki plahvatuslikud artiklid meedias, mille sisu annab mõista, et nende kirjutaja pole riikliku õppekava kindlasti lugenud, vaid toetub lihtsalt oma lapse kogemusele ühes koolis. Paljudes riikides käsitöö- ja tehnoloogiaõpetus koolis üldse puudub. Ja palju on neid, kes arvavad, et see on väga hea, et meil see ikka olemas on.
 
Missugune käsitööliik on teie enda lemmik ja miks?

Pole kahtlustki, et täna ütlen silmuskudumine (aga see pole alati nii olnud). Viimase seitsme aasta jooksul olen uurinud silmuskudumise ajalugu, arheoloogilisi leide ja väga suurt hulka Eesti muuseumites leiduvaid vanu etnograafilisi kudumeid. Lummavate mustrite ja värvimängude kõrval köidab mind kudumite tehnoloogia. Vanade kudumisnippide taaselustamine on minu jaoks justkui töö kriminaaluurijana. Võin vahel mitu päeva muuseumis aega veeta mõne vana kinda või sokiga ja n-ö juhtumit lahendada. Selle kõige tulemus on Eesti silmuskudumist tutvustava põhjaliku raamatusarja väljaandmine ning kudumisraamatute toimetamine ja kudumiskoolitused.

Fotod erakogust.

Samal teemal:

 

Haridus- ja Noorteamet