Turvalisus, privaatsus ja identiteet õppetööks keskkonda valides – võimalus või turvarisk?


Avaldaja:Madli Leikop09. Veebruar 2016

Uus aeg loob põnevaid lahendusi ja võimalusi, mis vastavad kasutajate huvile ja motivatsioonile luua, jagada. Artikkel vaatleb võimalusi kasutada nii e-keskkondi kui ka seal loodavaid identiteete õpilase ja õpetaja privaatsuse ja turvalisuse vaatenurgast.

Artikli autorid on Birgy Lorenz, HITSA Targalt Internetis projekti koolitaja, Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudi doktorant ja Aet Mikli, Koolielu muusika ainemoderaator, Laagri Kooli haridustehnoloog.

Ohutu e-keskkonna valik sõltub õpetaja puhul ühelt poolt õpilaste vanusest ja teiselt poolt koolikultuurist. Näiteks väikeste laste puhul on tegemist piiratud teovõime ja arusaamaga inimestega, kes ei oska alati ise mõista interneti ja seadmete kasutustest tulenevaid riske, seega nad ei saa (ei oska) teha alati otsust, et see või teine valitud keskkond on nende oskustele/teadmistele sobilik. Samuti võivad olla lapsevanemad (kui ka lapsed ise) vastu, et nende laste õppetööd puututavad teod on internetis nähtaval, sest see võib hakata mõjutama noorte digijälge. Korjavad ju sisu üles otsimootorid, kus see võib saada aluseks kiusamisele või anda valeinfot, kui ta peaks tulevikus tööle kandideerima või kellegagi tutvuma.

Siin on üks väike mõtteharjutus-skeem, mille abil õpetaja saab leida omale sobiliku e-lahenduse: valikumapp.pdf

Skeem sai loodud 2014. aastal HITSA internetiohutuse kursuse materjalina, seega igaüks saab seda vastavalt oma mõtetele ja võimalustele edasi arendada. Õpetaja jaoks sisulised küsimused on, et kas kasutada avatud või suletud keskkonda; kooli keskhallatavaid või individuaalseid lahendusi.

Identiteeti puudutavad väljakutsed õppetöös tõstatavad küsimuse: kas inimene peab olema alati tuvastatav - kasutades ID-kaarti või mõnda muud autentimise võimalust? Kui inimene on tuvastatav, siis saab panna ta oma sõnade eest vastutama, kui ei ole, siis väga lihtsalt ei saa. Turvaline interneti kasutuskogumus aga eeldab, et vahel tuleb jääda tundmatuks, sest loodud digitaalse “puru” abil saavad halbade kavatsustega inimesed analüüsida sinu harjumusi, käitumust. Turvaspetsalistid soovitavad, et teatud tegevuseks peaks olema inimesel mitu identiteeti või kontot, mida üldjuhul ei ristkasutata.

Koolis on meil vahel võimalik kasutada suletud keskkondi, mis on parooli all. Teinekord ei ole see võimalik, sest osaletakse projektides, kus info peaks olema kõikidele kättesaadav. Üheks väga levinud on luua näiteks õppetööalane alias või pseudoidentiteet, mida teavad kõik asjasse puutuvad, kuid ei tea väljastpool süsteemi infole pealesattujad. Pseudoaliase võimaluse kasutamine kultuuri ja loomingu vallas on üsna tavaline. Näiteks kontole postitab T11a või TriinuLiinaAR, mitte Mari Maasikas.

Sama mündi teine pool

Kuid asjal on ka teine külg, mis suunab meid üha enam ikkagi anonüümsuse vähendamise poole, et tagada jällegi - turvalisust! Praktikast on teada juhtumeid, kus õpilane saab ühtäkki aru (või õigemini arvab), et ta tegutseb internetis inkognito ja tema isik ei ole tuvastatav. Piltikult väljendudes võib seda võrrelda olukorraga, kus keegi meie hulgast saab endale nähtamatukstegeva võlumantli ja joovastub ühe hetkega iseenda ilmsest anonüümsusest. Võib tuua näiteid, kuidas sellisel juhul on väga lühikese ajaga võimalik  korda saata paksu pahandust. Kui siis meie Bilbo Baggins taipab, et tema võlumantel on ammugi õlgadelt maha libisenud, võib vigade parandamiseks juba hilja olla - süsteemiadministraator on oma võlukepikesega avanud kõikide tema saladustekambrite uksed ja pahandusekoti edasise saatuse otsustab karm kohus.

See ongi üks põhjus, miks skeptikud on pseudonüümide osas ettevaatlikud. Ei ole meil ju veel välja kujunenud traditsiooni, kus vanemad oma lasteaiaealistele lastele netiohud juba enne WiFi parooli teatavakstegemist ette loevad. Enamgi veel - vanematel endilgi võib selles osas tuntavaid puudujääke olla. “Nähtamatuks tegeva mantli efekt” niisiis pseudonüümi kasutamist ei toeta. Samuti õhkõhuke piir pseudoaliase loomise ja sulaselge valetamise vahel. Kui lapsele selgeks teha, et valetamine on internetis igati heakskiidetud tegevus, võib ta selle hõlpsasti muudesse situatsioonidesse üle kanda. Seega on mõistetav, miks vähemalt teatud vanuses laste puhul pseudoaliase kasutamisse taunivalt suhtutakse.

Mida arvad aga sina, armas lugeja? Kuskohas jookseb piir, millal on kasulik, sobilik, mõistlik e-kanalites olla anonüümne ja millal mitte; milliseid turvariske olete ise märganud ja pidanud sellega seoses lahendama?

Lisalugemiseks:
Kenk, K. (2010) Kas õpetaja peaks õpilastega Facebookis sõbrustama? Tarbija24. http://tarbija24.postimees.ee/302141/kas-opetaja-peaks-opilastega-facebookis-sobrustama
Lorenz, B. (2013)
Õpilaste ja õpetajate suhtlus võrgustikes – poolt või vastu? Targaltinternetis.
http://www.targaltinternetis.ee/uudised/2013/02/opilaste-ja-opetajate-suhtlus-vorgustikes-poolt-voi-vastu/

on-the-internet-nobody-knows-921x1024.jpg

Internetis ei tea keegi, et sa oled koer.

Samal teemal: