Meediaõpikud näitavad meediast idealistlikku pilti


Avaldaja:Madli Leikop22. Veebruar 2016

Sotisaalainete kuul annavad viis kogemustega ajakirjanikku nõu, millele võiks koolis meediaõpetuses tähelepanu pöörata ning soovitavad päevakajalisi artikleid ja saateid, mida õpilastega koos analüüsida.

Koolielu palus kogemustega tegevajakirjanikel vastata kolmele küsimusele:

1. Millele peaksid meediaõpetust andvad õpetajad enim tähelepanu pöörama, millest ei tohiks rääkimata jätta?
2. Mida soovitaksite õpilasele, kes tahab ajakirjanikuks saada, aga näeb seda ametit pigem romantilises võtmes – tuntus, tore tubane töö, kohtumised huvitavate inimestega?
3. Mida oleks hea gümnaasiumi meediatunnis kuulata-analüüsida, konkreetne artikkel, tele- või raadiosaade? 

Ott Järvela, Õhtulehe spordiajakirjanik:

1. Tasub konsulteerida praktiseerivate ajakirjanikega, et õpilastele meedia tegelikust toimimisest edastatav pilt oleks võimalikult adekvaatne. Olen suhtluses õpilastega kohanud liiga palju naivismi, mille allikaks pean meediaõpikutes kirjas olevat idealistlikku pilti. Tegelikkus on palju pragmaatilisem ja koledam ning seda ei tohi varjata, sest nii õpitakse meediasse kriitiliselt suhtuma. Samuti on väga tähtis selgitada sotsiaalmeedia ja uue meedia kasvavat rolli ja nende poolt traditsioonilisele meediale pealesunnitud muudatusi. Ehk jällegi, ei tohi jääda naiivseks ja dogmadesse kinni, vaid selgitada, et meedia on pidevalt muutuv protsess.

2. Ajakirjandushuviline õpilane otsigu võimalust paarikuuseks praktikaks mõnes suures toimetuses. Siis saab maitse suhu ja otsustada, kas mekib või mitte. Ajakirjaniku töö tähendab ebaregulaarset tööaega, pingelist graafikut ja tihedat konkurentsi. Kuulsaks saavad vähesed, rikkaks veel vähesemad. Huvitavatel üritustel saab aeg-ajalt käia küll, aga seal tuleb rügada tööd.

3. Soovitan meediatunnis tutvuda hoopis kahe projektiga:
 
1. Poliitikaguru blogi: http://www.poliitika.guru/memorandum-spunki-otsides-nadal-7/
2. Portaal http://geenius.ee/
 
Mõlemad on näited erialakeskkondadest, mis on tekkinud ajal, kui suurem trend on meediakanalite koondumine ja koondamine. Võiks analüüsida, miks need on tekkinud.

Piret Kriivan, Vikerraadio saatejuht ja toimetaja, saatesarjade „Eesti lugu“ ja „Keelesaade“ autor:

1. Õpilasi võiks õpetada meediat oskuslikult tarbima. Tähelepanu tuleks juhtida meediaettevõtete erinevatele suunitlustele, erinevatele eesmärkidele. Kas eesmärk on tarbija meelt lahutada iga hinna eest või pakkuda võimalust ühiskonna jaoks oluliste teemade juures kaasa mõelda ja lahendusi otsida. Õpetada ära tundma materjali, mis on esitatud vaid "klikkide kogumiseks". Samuti on oluline teha vahet uudisel ja kommentaaril, see piir kipub ähmastuma.

2. Ajakirjaniku amet ei peaks olema mitte enesenäitamine, vaid teiste inimeste ja nende töö tutvustamine ja näitamine. Samuti ennast huvitava eluvaldkonna (poliitika, kirjandus, ajalugu jms) kajastamine.

3. Soovitan meediatunnis käsitleda „Eesti loo“ saadet president Konstantin Pätsi otsustest. Konstantin Pätsi ja Eesti riigi elukäigu kolm murdepunkti on aastad 1918, 1934 ja 1939 - suurtest teenetest sõltumatu Eesti rajamisel kuni riigipöördeni 1934. aastal. Paljuvaieldud otsuseid tehti 1939. ja 1940. aastal. "Eesti loo" see osa arutlebki president Konstantin Pätsi nende otsuste ja sammude üle, mis võeti vastu ja tehti 1939. ja 1940. aastal.

Saates saab kuulda Rootsi Eestlaste Liidu rahvusarhiivile annetatud helisalvestist president Konstantin Pätsi viimasest kõnest, mille ta pidas riigipöörajatele 21. juunil 1940. aastal Kadrioru lossi rõdult. President Pätsi esinemist kommenteerib Tartu Ülikooli dotsent Ago Pajur.

Soovitan ajaloolaste Kaja Kumer-Haukanõmme ja Jaak Valge artiklit 8. veebruari Postimehest, mis kõneleb vajadusest taastada Eestis ja mujal Euroopas otsedemokraatia: Kuidas saada üle mannetusest?

Ja lõpetuseks 21. jaanuari Reporteritund „Pealkirjata saade. Valdo Pant ja metsavennad“.

Anne Raiste, Aktuaalse Kaamera kauaaegne uudistereporter ja toimetaja:

1. Minu arvates tuleks kõigepealt tutvustada inimeste õigusi seoses meediaga. Näiteks seda, et intervjuud EI PEA ANDMA, kui seda ei soovi. Ei pea rääkima vene keeles, kui seda ei oska. Lastega intervjuu ajal peab olema kõrval lapsevanem või õpetaja ja koolis ei tohi ilma luba küsimata lapsi filmida.
Igast inimesest ei saa ajakirjanikku, kuid iga inimene peab teadma oma õigusi seoses meediaga.

2. Õpilastele soovitan head võimalust tulla ajakirjanikule töövarjuks. Paljud, kes on proovinud,  on lahkunud juba paari tunni pärast... Suvel on kindlasti võimalik ajalehtedele ka lühemaid lugusid saata ja ehk veidi ka töises õhkkonnas viibida. Kes ei suuda lehele oma artikleid maha müüa ja end toimetusse sokutada, sellest ei saa ajakirjanikuna nagunii asja. Tartu Ülikooli ajakirjanduse õppimiseks on kindlad reeglid ja eeltöö peab olema tehtud-
 
3. Tujurikkuja „Lõpulaul“, mis ühiskonnas palju vastukaja tekitas:

Meeli Parijõgi, Õpetajate Lehe ajakirjanik ja toimetaja:

1. Õpilane peaks õppima vahet tegema ajakirjandusel ning meediatoodetel. Ta peaks teadma, mis on meediaäri ja mis on peidetud reklaam, samuti, mis on kallutatud ajakirjandus. Ta peaks õppima meediaga suhtlema ning teadma, millised on tema õigused meediaga suheldes. Ta peab kindlasti õppima sotsiaalmeedias vastutustundlikult käituma.

2. Ajakirjaniku elukutsega on ilmselt nii nagu ka muusikute, näitlejate ja teiste avaliku elu tegelaste ametiga. Romantiline on see senikaua, kuni seda ise ei tee. Edevusega kaugele ei uisuta. Ajakirjanikul on vaja tugevat tervist, head pingetaluvust, valmisolekut töötada kellaajast ja nädalapäevast sõltumata, kohusetundlikkust, täpsust tähtaegadest kinnipidamisel, perfektset eesti keele oskust, väga head suhtlemisoskust, mõistagi laia silmaringi, tahet end pidevalt täiendada ja vaibumatut uudishimu elu vastu. Noor ajakirjanik peab arvestama, et kohe ei saa keegi staariks. Enne tuleb teha üksjagu aega usinasti tööd, mis ei pruugigi alati nii väga enda maitse olla. Rasket raha selle ametiga ka ei tule.

3. Soovitan Õpetajate Lehes ilmunud Raul Veede artiklit „Igal autoril on õigus saada oma loomingu eest tasu“.  Väga vajalik lugemine internetiajastul.

Meelis Süld, Vikerraadio saatejuht ja toimetaja:

1. Järjest olulisemaks küsimuseks on väljaannete usaldusväärsus. Väga paljud veebilehed püüavad jätta sõltumatu ajakirjandusportaali mulje, aga tegelikult ei ole seda. Kindlasti tuleks õpetada muuhulgas ka seda, kuidas mõista seda, millist huvigruppi üks või teine väljaanne esindab, miks nii või teisiti kirjutab. Kindlasti võiks väärtustada senisest enam ajakirjandusalast haridust ning selgitada, mis eristab näiteks mõnd blogipidajat ajakirjanikust, millised on ajakirjaniku kutse-eetika põhimõtted ja kuhu on võimalik nende rikkumise puhul pöörduda.

2. Ajakirjaniku elukutse ja romantiline - unustage ära see! Tuntuks saavad vähesed ajakirjanikud, üks keskpärane ajakirjanik teenib keskpärast palka ja töötab intensiivselt, tootes päevad läbi uusi tekste, millele on tal piiratud autoriõigused. Sõltuvalt väljaandest ja toimetusest tuleb töötada ka õhtustel aegadel, riigipühadel, nädalavahetustel, aga plussiks võib olla paindlik graafik, võimalus pöörata tähelepanu olulistele arengutele ühiskonnas, vahendada olulist informatsiooni, anda sõna neile, keda tavaliselt ei kuulata jne - aidata kaasa maailma paremaks muutmisele.
 
3. Soovitan kuulata Vikerraadio kodulehelt Arp Mülleri saateid "Vastasseis".

Foto: Koolielu arhiiv.

Samal teemal: