
Kas meie koolides tehakse vähe koostööd? Või on koostöö liialt vähene, et see ka teisteni jõuaks? Maria Jürimäe Tartu Ülikoolist kirjutab eile toimunud Huvitava Kooli parimate praktikate päevast, kus tutvustati häid koostööformaate.
Huvitava Kooli blogist saab lugeda, et seekordne parimate praktikate päev (30.03 Tartus) lõppes ühise hariduspoliitilise manifesti sõnastamisega:
- iga kool ja tihti ka iga õpetaja on omas „mullis“. Mida teha, et neid mulle katki teha, millist „nõela“ oleks vaja mullide purustamiseks;
- avatust ja õpetajate ainemullist väljumist peab toetama riiklik õppekava. Kehtiva õppekava üldosa ning ainevaldkondade eesmärgid on väga hea. Sellega võikski piirduda. Matemaatika ainekavast võiks julgelt 1/3 välja visata (või 1/3 alles jätta) ja selle arvelt sisse tuua uued ained – nt geoloogia, robootika? Selline lähenemine lõpetaks vastuolu riiklike õppekavade ja ainekava vahel ning ka tasemetööde ja üldosa põhimõtete vahel (sellisel juhul ei tohi eksam / tasemetöö sisalda 90 % drillitavaid tüüpülesandeid);
- tasemetööd võiksid olla vabatahtlikud mitte koolide võrdlemiseks-reastamiseks, vaid selleks, et kool ja õpetaja saaksid infot selle kohta, mis on nende tugevused ja nõrkused, et edaspidi paremini õpetada. Tasemetööde üks esmaseid eesmärke, mis oli õppekavas uute õpetamisviiside propageerimine, on täna kadunud;
- õpikute ja töövihikute peale raha kulutamise (või mitte kulutamise) otsustaks kool – selle raha võiks suunata pigem internetiühendusele, mis peaks olema seadusega igale koolile ette nähtud, õpetajate täiendõppele/ enesearendamisele jms. Õppeprotsess ei tohiks olla õpikukeskne.
Loe toimunust pikemalt Huvitava Kooli blogist!
Foto: Koolielu arhiiv.
Samal teemal:



