Tõnu Piiburi pausideta kooliaeg


Avaldaja:Laura Vetik11. Aprill 2016

Pelgulinna Gümnaasiumi direktori Tõnu Piiburi arvates on tema enda, eestlaste ja võib-olla kõigi inimeste elu siin maailmas oluliselt mõjutanud kolm asja: mootorratas, akutrell ja juhtmevaba nutiseade.

„Need kolm panid aluse uuele tasandile jõudmiseks,“ ütleb Tõnu Piibur. „Tänu mootorrattale sain kodust kaugemale sõita, millal tahtsin ja kuhu tahtsin. Ja tagasi tulla ka siis, kui ise tahtsin. Tänu akutrellile tõusis tööviljakus ju oluliselt, kui said trelli seina küljest lahti haakida ja põllu peale maja ehitama minna. Ehitamine väljus traditsioonilistest piiridest. Ja tänu nutiseadmele ühendasid ennast laua küljest lahti, läksid ükskõik kuhu ja tegid ükskõik mida. Ehk siis võtad oma mootorratta, sõidad põllu peale ehitatud majja ja oled seal nutiseadme kaudu kogu maailmaga kontaktis. Sellised etapid on meieni tulnud nii, et me pole arugi saanud, ja ega nad ära ei lähe. Liikumisvajadus ilmselgelt jääb, me tahame endiselt oma kätega asju teha ja tahame kõike seda internetis jagada sõpradega, olla mobiilsed.“

Tõnu Piibur on elupõline kooli-inimene: õppis Tallinna Pedagoogilises Instituudis algklasside õpetajaks, töötas Tallinna Katleri Põhikoolis ja Kadrioru Saksa Gümnaasiumis. Aastast 2001 on Tõnu Pelgulinna Gümnaasiumi direktor, olles toona üks nooremaid ametisse kinnitatud koolijuhte. „Mina läksin 1980. aastal esimesse klassi ja ma ei ole siiamaani pikemalt koolist puudunud ega siiamaani aru saanud, et klassiõhtu on läbi. Mul ei ole koolist pausi olnud ,“ muigab mees ise.

piibur2.JPG

Mis on sind koolitöö juures köitnud?

Minu jaoks ei tundu see üldse nagu töö. Teiseks ei ole see üldse raske töö. Inimesel kui sotsiaalsel olevusel on vajadus võtta endale kohustusi ühiskonna ees, et elu läheks paremaks. Mina läksin algklassiõpetajaks õppima siis, kui Eesti sai vabaks. Mul oli valida, kas lähen Dagestani püssi laskma või pedagoogilisse instituuti õpetajaks õppima. Eesti Kaitseväkke ei saanud minna, kuna seda siis veel ei olnud. Mulle tundus, et kõige õigem viis sinimustvalget lehvitades midagi ära teha on õppida õpetajaks. Pedagoogilises instituudis sain psühholoogia ja lastekasvatamise alused selgeks, ja nüüd ma vaikselt toimetan siin. Ma ei ole kunagi mõelnud, et võtan teise töö või lähen välismaale, sest siis saan rohkem raha.

Kui alustasid klassiõpetajana, siis pani see vist nii mõnegi imestunult kulmu kergitama?

Jah, ikka. Loomulikult on ühiskonnas veendunud seisukoht, et kui oled meessoost algklasside õpetaja, siis oled vähe imelik. Las arvavad! Inimestel on töid igasuguseid. Kui on naispolitseinik, kas see siis tähendab, et kõikidele pättidele meeldib, kui ta neil käed raudu paneb? Ma olen suutnud elada enda elu, ma ei ole kellegi teise jaoks elanud või muretsenud, mida teised minust arvavad. Avalik arvamus, mis internetist õpetajate või koolijuhtide kohta vastu vaatab, on nagunii negatiivne. Aga see ei tähenda, et mõistlike inimeste laiad hulgad on internetis sinu kohta arvamust avaldanud. Ei, mõistlikud inimesed on vait!

Kui koolimajja sisenesin, nägin välisuksel toredat silti, mis pani muigama: lumesõda toimub pärast tunde kooli staadionil, koolimaja ees lumepalle loopida ei tohi.

See sõnum on kasvatus-psühholoogiliselt üles ehitatud teistpidi. Lumesõda toimub pärast tunde staadionil – antakse teada, et miski ei ole keelatud siin majas, sa ei pea millegi vastu võitlema. Näidatakse, kus toimub lumepallide loopimine – pärast tunde staadionil, aga mitte kooli ees. Kui oleksime välja pannud sildi, kus kirjas üksnes, et kooli ees ei tohi lumepalle loopida, siis see tekitaks viha ühiskonna vastu ja nad nimme loobiksid lumepalle seal, kus ei tohi. Nii et sõda toimub, ilmtingimata, aga teises kohas.

Kas juhindud sellest põhimõttest ka oma igapäevases koolijuhitöös?

Kõik infotehnoloogiaga seonduv on kasvatuslikust küljest sama teema. Kui nii ehk naa õpilane nutivahendeid kasutab (ehk kui lumi ikka hakkab kokku, siis tuleb see pall veeretada ja lendu virutada), siis on meie kui õpetajate asi leida seaduslik koht, kus seda teha, ja tagada, et nutiseadmete kasutamine oleks võimalikult eesmärgipärane, arendava sisuga. Ei ole nii, et kuskil paralleelmaailmas on nutividinad valmis tehtud ja meie mõtleme välja, kuidas neid koolielus kasutada. Peaksime elama klassikalist koolielu ajast aega samade reeglite järgi. Eesti kool tugineb uuendustes enamasti Johannes Käisile. Nutividinad ja muud vahendid tulid meile Käisi asja ajamisel abiks, mitte selle asemele.  

piibur7.JPG

Pelgulinna Gümnaasium osales ka Samsungi Digipöörde programmis.

Kui nutikool või digikool on praegu Pelgulinna Gümnaasium?

Koolihariduses peame ennekõike lähtuma sellest, et õpetaja on õpetaja ja õpilane on õpilane. Ei saa asendada ühte või teist mingisuguse seadmega. Meil on praeguseks juba üle minemas õpetajate Powerpointi paraad, mille põhiline viga seisnes selles, et õpetaja, olles tavaline inimene, näitas seina peale endast mitu korda suuremat asja. Õpetaja muutus slaidi kõrval väikeseks. Ja õpetaja näitas seinale midagi sellist, mida ta ise arvas olevat õige. See ei olnud õppimine ja teadmiste omandamine tänapäevases, vaid ikkagi vanas mõistes. Trükitud raamat oli muutunud küll vilkuvateks piltideks või filmiks seinal, aga ikkagi inimene klassi ees ütles, mis on tõde. Nüüd oleme jõudnud sinnani, et me ei esine IT-vahenditega õpilaste ees. Loomulikult on õpetajal aeg-ajalt vaja midagi näidata, selgitada, aga pigem on selleks igal õpilasel endal kaasas vahend, tööriist, kust infot otsida. Näiteks õpilase ülesanne on võtta nutiseade ja tuvastada, kui kõrge on Sakala kõrgustiku kõrgeim mäetipp ja kas see fakt vastab tõele. Igaüks peaks ise nuputama, mis valemiga on kõrgus arvutatud, kas arvutus on õige, kas varem loeti üht teist tippu kõrgeimaks jne. Tunni ülesehitus peaks minema uurimuspõhiseks. See ei tähenda üldse seda, et õpetaja taidleb klassi ees meeletult nutivahendiga, õpetajal ei pea üldse nutivahendit olema. Aga tuleb lasta õpilastel areneda tulevikuühiskonna võtmes!

piibur5.JPG

Tõnu Piibur IKT sügiskonverentsil 2015. aastal.

On see siin koolis õnnestunud?

Jah, sest see on lihtne. Õpilasele saab öelda, et võta vahend kaasa ja osale õppeprotsessis. Lihtsalt öeldes – guugelda, kui muud ei oska. Ei ole isegi seda vaja, et logime nüüd kõik koos kindlasse keskkonda sisse ja siis seal on ülesanded. Meil on küll see variant ka, meil on tahvelarvutid, mis on laadijate küljes, õpetaja jagab need laiali ja siis tehakse asju koos. Algklassides on see võib-olla mõistlik. Suurtele ei ole mõtet sellist nutitsirkust korraldada. Suurte jaoks on põhiline otsida juhtmevaba seadme abil infot ja analüüsida, kas info on tõene.

Mõni aeg tagasi käis meediast läbi uudis, et Soome plaanib keelustada tunnis mobiiltelefonide kasutamise. On see mõistlik?

Meil oli ka õppenõukogus kunagi üks õpetaja, kes nõudis, et õpilastel tuleb mobiiltelefonid ära keelata. Mõtlesime, et just, täpselt, mobiiltelefonid tuleb ära keelata ehk õpilasel ei ole vaja tunni ajal mobiiltelefoniga rääkida. Küsimus on nutiseadmes, mitte telefonis. Terminid aetakse sassi. Sul on vaja seadet, millega saad maailmaga ühenduda. See võib olla mistahes nutiseade õpilase enda vabal valikul, mis talle on jõukohane ja taskukohane ja mõistlik, kui sellel oleks ka klaviatuur. Nii et kui tahate mobiiltelefone keelata, siis täiesti õige mõte: tunnis ei ole vaja telefoniga rääkida. See, et aeg-ajalt soovitakse nutiseadmed tunnis ära keelata, tuleb õpetajate enesekindluse puudumisest. Õpetaja muretseb, et mis siis saab, kui õpilane ei kuula või ei tee kaasa. Tegime oma koolis väikese uuringu, mida poisid teevad, kui öeldakse, et nüüd võib nutiseadmed välja võtta. Neid, kes vaatasid tädide pilte, oli täpselt sama palju, nagu enne oli neid, kes kaustiku tagakaanele sodisid. Nutiseadmete tulekuga ei ole tunnis kaasatöötamisega asi hullemaks läinud. Aknast välja vahtijaid, viimasele leheküljele sodijaid, oma mõtetes olijaid on tunnis eluaeg olnud. Ei ole põhjust tehnikavidinaid karta. Need ei võta õpetaja tööd ära siis, kui õpetaja on professionaalne. Kui elupõlised tunni andmise metoodikad selged ei ole, kui õpetaja ei suuda ennast klassis kehtestada, vaat siis ei ole nutivahenditest kasu.

Missugune paistab sulle üldine pilt Eesti koolist, siin ja praegu?

Kui diginurga alt vaadata, siis õhus on tunda hirmu lõhna. Õpetajad tihti arvavad, et see on nagu paralleelmaailm, milles on midagi veel suuremat sees, millest neil puudub ülevaade. Meie üritasime oma koolis hirmust üle saada nii, et ei sundinud õpetajat tegema midagi teistmoodi, kui ta on eluaeg teinud, vaid lasime õpilasel areneda, uurida, õppida temale sobivate vahenditega. Kui terve Eesti sedamoodi ennast vabaks laseks – õppige, kuidas tahate! Seadke endale eesmärk, kuhu tahate jõuda, ärge korrutage vahendeid ehk seda teed, mis läheb ühest linnast teise.

Samas on ju jäetud koolile vabad käed, riiklik õppekava annab ainult raami?

Jah. Aga kui olen õpetajatele öelnud, et ärge eksamite pärast muretsege, küll õpilased need ära teevad, olen vastuseks saanud, et oi, aga see on ju lõpueksam! Ühiskondlik arvamus, internetikommentaatorite arvamus ja ei-tea-veel-mis on õpetajas tekitanud arvamuse, et kooli tase langeb, kui teed teisipidi, kui mõtled oma peaga. 1,5 miljoni elanikuga riigis ei ole üks parem kui teised, igaühega tuleb tegeleda. Ühe õpetaja nutiseadmete kasutamise või mittekasutamisega ei saa toimuda õpilase arengus sellist tohutut plahvatust, mis ületaks tema geenidega kaasa antud võimekuse. Katsuks võtta rahulikumalt ja laseks õpilastel areneda. Eesmärk peaks olema see, et Eesti Vabariigi kodanikud on koolis maksimaalselt hästi ette valmistatud vastavalt nende võimetele. Digitaalsete nippidega saamegi maksimaalselt lähedale jõuda kõikidele eesti kodanikele, kes koolis käivad. Üle Eesti saab taset ühtlustada, aga ainult selle tõstmise meetodil. Ei saa olla nii, et õpetaja on muidu jube hea, aga kui siis teeme mingi õppetemaatilise äpi ja õpetaja hakkab seda kasutama, jäävad kõik lolliks, sest keegi ei kuula enam õpetaja juttu. Sellist asja ei ole!

Pelgulinna Gümnaasiumis on tugevalt kasutuses VOSK-metoodika ehk võta oma seade kaasa...

.... jah, ja lae seda ka ise. Põhiprobleem koolides on see, et meil ei ole sellises mahus ühendust Narvaga, nagu tegelikult peaks olema. Meil on 924 õpilast, aga meil ei ole 924 laadimiskohta.

Kas vanemad on nõus sellega, et laps kasutab tunnis oma nutiseadet, või on ka vastuseisu märgata?

Ikka on. See tuleneb retoorikavigadest. Õpetaja ütleb tunnis, et tegime sissejuhatavad ülesanded ära, nüüd võtame välja nutiseadmed, teeme ühe väikese mängu ja siis läheme teemadega edasi. Laps läheb koju, vanem küsib, mis te koolis tegite: mängisime nutiga! Tegelikult peab õpetaja ütlema, et nüüd võtame oma nutiseadmed välja ja lahendame nende abil järgmise ülesande.

Aga kas lapsevanemad ei küsi, miks kool ise vajalikke vahendeid ei muretse?

Kool suudab vahendid muretseda küll. Põhiharidus on õpilasele tasuta. See tähendab seda, et tööõpetuse tunnis on kõikidele pruun lõng. Kui tahad teha nägusama salli, siis võid võtta värvilise lõnga kaasa. Sama kehtib koolis nutiseadmetega. Meil on tagatud elementaarne tasand, saame viia seadmed klassist klassi, vajadusel jagada. Meil on wifi, mis vahetunni ajal jookseb kokku, aga tunni ajal ikka toimib. Aga kui oled huviline ja tahad paremat taset saada, siis me ei saa öelda, et sa ei tohi oma seadet kaasa võtta. Ütleme, et see on hea mõte, aga sa pead seda ise hoidma, ise vastutama selle eest. Ise seadme akut laadima, ise vajalikke asju alla laadima, kasutama seda kui oma töövahendit.

Kui nutiinimene sa ise oled?

Helistamisest kui sellisest, et nüüd võtan mobiiltelefoni ja räägin, olen suures osas loobunud. Eeldades, et teine inimene on asjatoimetustega kinni, ma parem saadan talle sõnumi. Või igapäevased maksmised – kui ikka on koht, kus ma saan maksta ainult sularahas, siis ma lihtsalt ei tarbi seda teenust. Kui linnas pargin, siis ainult äpi abil teengi seda. Igapäevased asjad, mis on äppidega tehtavad, toimuvadki äpinduses. Aga need ei ole ulmeäpid, et küll ma nüüd mängiks nendega...

Tehnika viimase sõna peale ma endast välja ei lähe, aga mul ilmselt on tehnika viimane sõna taskus. See tuleneb pigem sellest, et minu sideoperaator teeb mulle pakkumisi. Ühest küljest meeldivad mulle vanad asjad. Aga teatud asjade maailmas – las seal kasutavad vanu asju teised inimesed. Kui mul võimekust ja võimalusi on, las ma siis rõõmustan operaatoreid sellega, et tarvitan nende kõige paremaid lahendusi.

Kui oleksid haridusminister, siis mida teeksid Eesti hariduselus teisiti?

Praeguse haridusministri üle olen ma sügavalt järele mõelnud. Maailmavaate konkreetsus haridusküsimustes on Ligil väga õige. Ükskõik kui emotsionaalseks me hariduse ja õppimise enda jaoks mõtleme, peame tegelikult lähtuma sellest, milline on meie riigi majandus. Keda meil on majandusele vaja, kui palju on maksutulu, mille eest kõike seda ülal peetakse. Majandusest ei saa me üle ega ümber. Aga sinna kõrvale oleks vaja endise koolijuhi, nüüd Riigikogu liikme Märt Sultsi sotsiaalset poolt, kes selgitab, milleks rahvaharidust igas Eestimaa otsas edendada. Kui need kaks asja panna kokku, siis, ma arvan, oleks Eesti lõplikult vaba. Ja veel – me võime massiliselt õpetada rahvaluulet, aga kui me ikkagi uut insenertehnilist põlvkonda endale ei suuda luua, siis me jäämegi siin üheks indiaanlaste hõimuks ja ülejäänud Euroopa peab meid ülal pidama.  

Kelleks sa tahtsid lapsepõlves saada?

Ma tahtsin saada nr 10 liini bussijuhiks. Igal hommikul sõitsime bussiga Pääskülast Mustamäele lasteaeda. Mul olid kõik peatused peas, teadsin, kuidas uksed lahti käivad, et buss peab kohalt liikuma teise käiguga – see oli mul bussijuhi kabiini kõrval seistes selgeks saanud. Aga olen jõudnud elus bussijuht olla ka. (Oma 40. sünnipäeval sõitis Tõnu Piibur oma retrobussiga Tallinnas sama liini, mis buss nr 40, ja tervitas nii sõpru-tuttavaid. Ta on uunikumbussidega osalenud teistelgi üritustel – toim.)

Kui õpetaja on päev otsa ainult õpetaja ja sealt kõrvalt midagi muud teha ei oska või ei taha, siis ta nüristub üsna ruttu ära. Meie koolis on praktiliselt kõigil õpetajatel ka hobi. Kes on hea kunstnik, kes kuduja, kes meisterdab ise jalgrattaid.

piibur1.jpg

Tõnu Piibur uunikumi roolis.

Kas sinu hobi on endiselt vanad autod?

Õigesti sõnastatuna ikka vanad mootorrattad. Aga et neid peab mingisuguste asjadega vedama, siis on ka vanad autod ja lõpuks vanad bussid ka takkaotsa. Ma ei tea, palju neid kõiki mul on... Vana bussi tasub taastada mitmekesi. Siis pole tähtis mitte sinu omandisuhe, vaid sinu panus protsessi. Kõiki maailma asju ei ole mõtet omada. Vanatehnika harrastamine ei ole see, mis võib kõrvalt tunduda: et mingisugused rikkurid, kellel on mitu miljonit üle jäänud, ostavad vanaaegseid asju kokku. Ikka teistpidi – kui pank ei anna autoostuks liisingut, siis pean ise sõiduvahendi leidma. Võtadki vana Pobeda või Volga ja mõtled, mis sul on: mutrivõtmed on, keevitada oskad, värvimist õpid... Ja niimoodi teedki. Iga aasta peaks valmima üks vana sõiduk, siis on hästi. Ma ei ole uunikumide eest midagi maksnud, ma olen neid ise taastanud. Mind on päästnud pigem minu esivanemate insenertehniline intelligents, mitte suur rahasumma. Ja ma ei peksa kuskil sepikojas tundide kaupa metalli, taastamine ei käi nii. See on mõnus töö, kus võib-olla kümme aastat tagasi mõtlesin ühe tehnilise lahenduse välja, aga alles nüüd jõuan selle tegemiseni.

Oma pere kohta ütleb Tõnu Piibur lühidalt: naine ja kaks tütart, ja kõik tulevad hommikul kooli. Vanem tütar õpib Pelgulinna Gümnaasiumis 6. klassis, abikaasa töötab pikapäevarühma õpetajana, noorem tütar alustab samas koolis õppimist sügisel. „Viin nad hommikul kooli ja ise olen ka koolis. Mul on siin omaette kabinet ja täitsa tore olla. Ega mul koolis halb ei ole,“ ütleb Tõnu Piibur lõpetuseks muheda muigega.

Autor: Madli Leikop, Koolielu haridusportaali toimetaja

Fotod: erakogu, Madli Leikop, Terje Lepp, Aleksandr Gužov
 

Hugo Osula, Mootor Grupp ASi juhatuse esimees, suur uunikumbusside huviline nagu Tõnugi:

hugo_osula.jpgMeid viis Tõnuga kokku armastus kaunite ja unikaalsete liikumisvahendite vastu. See ühine vaimustus ja kirg ajalooliste suurte busside vastu on aluse pannud kollektsioonile kolmeteistkümnest Eesti ja Euroopa teedel sõitnud kunagistest maanteede kuningatest. Selle kollektsiooni kõige vanem ideaalses seisukorras reisibuss on valminud aastal 1936.

Tõnuga koos asju ette võtta on lihtne ja mugav. Seda põhjusel, et tal on kõik enda ja sageli ka minu jaoks põhjalikult läbi mõeldud. Ja igal tegemisel on tõsine filosoofiline tarkus taga, mille hingestatud sisust hakkavad paljud meist alles aja möödudes aru saama. Tõnule on loodus kinkinud kadestusväärse ande näha nii tehnikat kui ka kõike muud elus olulist süsteemselt, omavahelistes seostes. Sellele lisandub ilumeel ja hea kunstitaju looritatuna paraja annuse huumoriga.

Tõnult on kõigil palju õppida. Üks tarkus, mida olen üritanud temalt üle võtta, on, et kõige suuremat rõõmu leiab sellisest hobist või huvialast, mis lisaks sinu enda õhinale pakub silmarõõmu ja emotsionaalset naudingut veel väga paljudele teistele.

Märt Sults, Riigikogu liige, kauaaegne koolijuht ja Tõnu sõber:

Sults.png   Tõnu Piiburit tunnen ma ligi kolmkümmend aastat, sellest ajast, kui ta otsis veel oma kohta elus. Nüüd on tal aastaid oma kindel ja aktsepteeritav koht Eesti hariduses. Tõnu on hea kolleeg: tore huumorisoon, enesekriitika täitsa olemas, enesekindel, vajadusel oskab enda üle nalja visata (tugeva isiksuse tunnus), üle keskmise tugev struktuuride ehitaja. Hea analüüsivõimega mees, laste ja kolleegide poolt armastatud koolijuht.

Minu meelest iseloomustab Tõnut kõige rohkem ausus ja võime teha endale kahjulikke otsuseid, mis on aga kogukonnale kasulikud ja edasiviivad. See omadus ongi meie sõpruse põhiline nurgakivi, sest selle koha pealt oleme me vägagi sarnased. Ja üle võlli oskab ta samuti panna, kui olukord nõuab.
Mis ma Tõnult õppinud olen? Õppimine on vastastikune: mina püüan „löömingut“ kuni viimase hetkeni ära hoida ning kui see ei ole võimalik, löön täiega ja esimesena. Tõnu „löömisega“ nii kaua ei oota, ta lööb ning siis kannatab uue loodud reaalsuse ebamugavused võidukalt välja.

Mul on hea meel meie sõpruse üle. See relvavendade sõprus ei ole ka täna kuhugi kadunud. Loodan, et pensionieas putitame koos mõnda põrisevat ning suitsu välja ajavat museaali. Ega ei olegi maailmas kuigi palju inimesi, kellega ma saan vabalt rääkida ja analüüsida probleeme, kartmata, et kokkulepped ei pea või et tegevus pole läbi mõeldud.