Ta uuris, kuidas eesti täiskasvanu lapsega räägib, missuguseid keelelisi vahendeid ta vestluses kasutab ja kuidas ta seejuures lapse keelelist arengut toetab. Tähelepanu on pööratud peamiselt hoidjakeele pragmaatikale ja püütud selgitada, miks täiskasvanu kõneleb lapsega just nii, nagu ta seda teeb.

"Uurimistulemustest selgus, et eesti isad ja emad kasutavad lapsega kõneldes keskmiselt sama suurt hulka lausungeid, kuid emade lausungid on isade omadest pikemad. Kindlasti ei saa aga väita, et emad oleksid direktiivsemad kui isad või vastupidi," selgitas Kõrgesaar. Ta lisas, et võrreldes vene ja leedu hoidjakeelega on eesti hoidjakeel võrdlemisi küsimustevaene ja eesti täiskasvanu kasutab oma kõnes pigem sagedasi korduseid. "Nende tulemuste taustal paigutub eesti hoidjakeel pigem prantsuse ja Austria saksa hoidjakeele, mitte aga balti ja slaavi keelte kõrvale, mis on meile geograafiliselt lähemal."

Helen Kõrgesaare hoidjakeele alane doktoritöö sündis vajadusest kaardistada täpsemalt eesti hoidjakeele uurimismaastikku. Töös antakse ülevaade hoidjakeelest eri kultuurides, kirjeldatakse eesti hoidjakeele olemust ja dünaamikat ning pakutakse välja uurimisvaldkonna jaoks kohandatud terminivara. Doktoritöö tulemused on Eestis esmased ja tööga on loodud tugev vundament valdkonna edasisele uurimisele.

Doktoritöö pealkiri on „Eesti hoidjakeele pragmaatilised erijooned ja dünaamika ning mõju lapse keele arengule” ja selle avalik kaitsmine toimub teisipäeval, 18. oktoobril algusega kell 12 Tallinna Ülikooli auditooriumis M-649 (Uus-Sadama tn 5). Töö juhendaja on professor Reili Argus, oponendid Tartu Ülikooli professor Renate Pajusalu ja Tartu Ülikooli teadur Sirli Zupping.

Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA. 

Allikas: TLÜ pressiteade. 

Samal teemal:

• Doktoritöö: ajalooõpetus on aja jooksul oluliselt muutunud
• Doktoritöö: algajad õpetajad on motiveeritud, kuid vajavad kolleegide toetust