Arengukoostöö teadlikkuse päev ehk miks peaks võõraid vaeseid aitama?


Avaldaja:Madli Leikop24. Oktoober 2016

24. oktoobril peetakse üle maailma rahvusvahelist arengukoostöö teadlikkuse päeva.

Päeva eesmärgi saab kokku võtta küsimusega: “Miks on vaja minna kuskile arenguriiki vaeseid aitama, kas Eestis on vaeseid vähe?”

Arengukoostöö Ümarlaua juhi Sigrid Solniku sõnul ringleb arengumaade kohta nii palju müüte, et sageli on raske aru saada, mis on tõde ja mis mitte. “Kindlasti oleme kaugete riikide  ja sealsete murede osas täna targemad kui kümme aastat tagasi. Samas levib veel üsna palju väärarusaamu. On inimesi, kes arvavad, et arengukoostöö on sisuliselt “maakolgastes pärismaalaste narrimine.” Teised leiavad, et me ei saa aidata, sest sureme siin ise nälga. Kolmandad on veendunud, et maailmas ei ole aitamisega midagi paremaks muutunud." 

1. müüt: “Arenguriike saab aidata alles siis, kui meil endal enam ei ole ühtegi vaest inimest.” 

See müüt on üks populaarsemaid. Viletsust on absoluutselt kõikides maailma riikides, ka Eestis, ja iga vaese inimese aitamisega tuleb tegeleda. See, et Eesti teeb arengukoostööd, ei võta ei tähelepanu ega raha ära siinsetelt inimestelt. Vaesusel on erinevad palged. Arenguriikide vaesus tähendab sageli joogivee, teede, wc, arstiabi või koolide puudust. Neid lihtsalt ei ole või kui on, siis on need nii kallid, et inimesed ei saa neid endale lubada. 

2. müüt: “Eesti aitab arenguriike rohkem kui kohalikke inimesi.“

USAs läbi viidud küsitlused näitavad, et tavainimeste arvates antakse arenguabi ligi 25% eelarvest, tegelikkuses on see vähem kui 1%. Samamoodi on Eestiga - peamiselt tegeleme enda inimeste hoidmise ja aitamisega, arengukoostöö osa SKTst on 0,15%. Oluline on meeles pidada, et Eesti on aegade jooksul saanud nii arenguabi kui ELi toetusi 32 korda rohkem kui ise abi andnud oleme. Meile anti aastatel 1992-2002 arenguabi ligi 830 miljonit eurot ja ELi toetusi aastatel 2007-2013 pea 4,8 miljardit eurot. Aastatel 1998-2014 andsime ise arenguabi kokku 172,8 miljonit eurot. 

3. müüt: “Mina arenguriikidega kokku ei puutu, mina neid ei mõjuta ja ma ei saa ka midagi teha.”

Me ei mõtle sellele, kuid enamus meie toidust ja kaupades tuleb arengumaadest. Joome hommikul kohvi, mille on kasvatanud Lõuna-Ameerika talunikud. Meie riided on ilmselt õmmeldud Bangladeshis. Kodumasinad tulevad Hiinast, vaibad Indiast, kakao Elevandiluurannikult, nutitelefonide tooraine Kongost, pipar Kambodžast ja roosid Keeniast. Seda loetelu võiks jätkata lõputult. 

Tarbimine on suhe erinevates riikides elavate inimeste vahel. Meie tarbimisest sõltub, kas kaugetes riikides ja sageli keerulistes oludes elavad inimesed saavad mõistlikes tingimustes tööd teha, kas nad saavad piisavalt palka, et enda lapsed kooli panna, arsti juures käia või puhast vett juua. Suured muutused võtavad aega, kuid nad on võimalikud. Näiteks on viimase 15 aastaga suudetud 50% võrra vähendada koolisüsteemist väljas olevate algkooliealiste laste arvu. Lõpuks on aga oluline see, et hädasolijatele abikäsi ulatataks, kas siis kusagil kaugemal või siinsamas Eestis. 

Arengukoostöö Ümarlaud on avalikes huvides tegutsev 31 arengukoostöö ja maailmahariduse valdkonna kodanikuühendust esindav organisatsioon.

Allikas: Arengukoostöö Ümarlaua pressiteade. 

Samal teemal: