Tallinna Tehnikaülikooli spordihoone oli juba varastest tundidest saginat täis. Haridusrobotite võistluspaik pidi mahtuma üsna kitsukesele alale, aga see lapsi ei seganud, põnevus ja võidulootus oli lihtsalt nii suur. Võistlusel esitati vastavalt etteantud teemale („Tore päev robotiga”) programmeeritud robotit, mis sooritas kindlaid tegevust. Loovus ja uuenduslikkus olid sellel võistlusel tähtsamad kui kiirus ja jõud.

Võistlusväljakud tuli lastel ise valmistada. Nii oligi enne Ozoboti-robotite võistluse algust laudadel näha kõige erinevamaid keskkondi alates improviseeritud metsast ja lõpetades tulevikulinnaga, mille radadel Ozobot liikuma pidi. Väljakuid oli nii vildikatega joonistatud kui vesivärvidega maalitud; oli keerulisi detaile ja lihtsaid lahendusi. Võistleda võisid kuni 12-aastased lapsed, võistkonna suurus kuni viis õpilast ja üks täiskasvanud juhendaja. Žürii käis laua juurest laua juurde, meeskondadel oli oma roboti tutvustamiseks aega üks minut. Žürii jälgis idee (stseeni, tegevuse) originaalsust, selle rakendatavust (roboti liikuvus) ja idee teostust tervikuna. 

Sain enne võistluse algust jutule Prantsuse Lütseumi võistkonnaga, rääkisid 7-aastane Remo, 8-aastane Stefan ja sama vana Artur. Jutuajamine kujunes pigem küll üksteise võidu selgitamiseks, mida nende robot teeb, nii et kokkuvõttes sai loo autor aru järgmisest: „Valmistame kõik ette, mis on vaja teha. Paneme väljaku ja roboti  ülesse. Tegime Minecrafti-väjaku. Mitte väga kaua ei harjutanud enne. Robot stardib siit, läheb ümberringi ja jõuab siia. Ei-ei, ta keerab siit ja läheb siit üle. Siin on tornaado ja siin on turbo. Siin on kolm sekundit pausi.“ Kas loodate võistluse võita? „Ja-a-a-aaa!“

Jüri Gümnaasiumist oli kohal kaheksa võistkonda, kõik esimest aastat. Lapsevanemad, kes kaasas olid, ütlesid, et melu on palju, lapsed enne võistlust ärevil, aga seda osalemist oodati väga. Jutule sain paari poisiga, kõik II klassi õpilased, kes parasjagu ka väljakut ning roboti liikumist katsetasid. Selgus, et ühel kohal Ozobot ikkagi ei liigu nagu ette nähtud, ja kiiresti tuli vaadata, kas saab viimase hetke parandusi teha. Küsimusele, kas loodate võistluse võita, kõlas siingi nagu ühest suust: „Ja-a-a-aaa!“

Uus oli Robotexil ka Lego We Do robotite võistlus, samuti lasteaialastele ja nooremale koolieale mõeldud. Robot tuli ehitada Lego originaalosadest ja programmeerida väljaku piires liikuma või tegema mõnd liigutust. 

Prantsuse Lütseumi võistkond oli just oma robotit žüriile tutvustanud, aega oli veidi juttu ajada. Karl ja Julius II klassist rääkisid, et žüriid huvitas, mida nende robot teeb. Nad ehitasid roboti „Vispel“, et on maja, kus robot elab, ja maja ees on väike vispel, millega robot saab tainast segada. Vispel pöörles tõesti. Ja programmeeritud nii, et kui näpu vispli lähedale liigutasid, jäi vispel seisma. Kui ära võtsid, hakkas vispel jälle keerlema. 

Robotex toimus 2.-4. destembrini TTÜ spordihoones. Robotexile, mis toimus 16. korda, oli ennast kirja pannud 2701 kahekümnest riigist pärit võistlejat koos 1148 robotiga.

Kolme päeva jooksul said külastajad osa 23 robotivõistlusest, 500 ruutmeetril paiknevast tehnoloogianäitusest ja 162 töötoast.

Näha sai Robotexi loovate konkursside parimaid töid. Roboteid oli joonistatud (joonistuskonkurss „Robotite argipäev“), pildistatud (fotokonkurss „Robotid teevad kodu targaks“), meisterdatud (meisterdamiskonkurss „Kuidas pääseda kosmosesse?“), videoid tehtud (videokonkurss „Mida ei saa jõuga, seda saab nõuga“), digitaaljoonistatud (digitaaljoonistuskonkurss „Robotex 2050“) ja isegi luuletatud (luuletuskonkurss „Julge roboti rind on õline“).

Autori fotod.

Samal teemal:

• Täna kell 10 algab TTÜ spordihoones Robotex
• Maailma suurimale Robotexile on oodatud ka täiskasvanud, õppima
• Robotexile on registreerunud maailmarekordi jagu võistkondi