Digipädevuse kujundamisvõimalusi kehalises kasvatuses


Avaldaja:Laura Vetik07. Detsember 2016

2014. aastal lisandus riiklike õppekavade üldpädevuste loetellu digipädevus. Kehalist kasvatust ja digivahendeid kiputakse üldjuhul lahus hoidma. Samas leidub mitmeid võimalusi ka kehalise kasvatuse tundides digipädevuste arendamiseks, kirjutab GAG-i õpetaja Jaanika Rändla.

Autor: Gustav Adolfi Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja ja Koolielu kehalise kasvatuse ainemoderaator Jaanika Rändla

Põhjuseks, miks kehalises kasvatuses kuigi hoogsalt nutiseadmeid ei kasutata, on võibolla õpetajate ebakindlus digivahendite kasutamisel, maakoolides nutiseadmete vähesus ja ka õpetajate arvamus, et digivahendite tundmaõppimine on suur ettevõtmine, millega kaasneb märkimisväärne ajakulu ning, et õpilased istuvad niigi palju nutiseadmete taga, et targem on neid sellest võimalikult palju eemal hoida. Digivahendite kasutamine õpilastele aga väga meeldib ja tihti aitab tõsta huvi aine vastu. Seetõttu tooksingi mõne näite digipädevuste kujundamise kohta, mille abil õpetaja töö läheb pigem lihtsamaks ja õpilaste huvi suureneb.

Taustaks niipalju, et idee sai alguse ujumistundidest. Nagu ikka, jäi paljudel õpilastel tervislikel põhjustel õigel ajal ujumine vastamata. Järele vastamiseks oli väga keeruline leida ühist aega, mis kõigile sobiks, sest ujula ei asu meie koolis. Seetõttu tuli tihti käia mitu korda üksikute õpilastega eraldi vastamas, mis tundus väga ajakulukas ning osade õpilastega ei suutnudki leida ühiselt sobivat aega. Siis tekkiski mõte, et suuremad õpilased (kasutasin seda gümnaasiumiõpilaste puhul) võiksid filmida üksteise sooritusi. Video pealt on näha nii distantsi aeg, kui ka tehnikat, sõltuvalt sellest, mida keegi hindamisel oluliseks peab.

Õpilastel endil oli väga põnev jälgida oma sooritusi ja näha, et tõepoolest mõni asi saaks tehniliselt parem olla, mis ühtlasi suurendas huvi õpetatava vastu. Filmijad said arendada oma digipäedvuse osaoskusi, nagu info salvestamine ja taasesitamine. Järelevastajatel tuli saata video õpetaja meilile, seeläbi arenes info ja sisu jagamise osaoskus. Järelvastama mindi koos filmijaga, seega oli vastajal alati olemas ka järelvalve. Kuna ujumises on alatasa vabastatud õpilasi, siis võikski neid rakendada filmijatena. Siis on nad tundi paremini kaasatud ja ujujatel pärast põnev oma sooritusi analüüsida.

Sama mõtet saaks kasutada näiteks pikemates jooksudes, kus piisab sekundilisest täpsusest. Kaasõpilane filmib õpilase sooritust ja video pealt on näha soorituse aeg. Õpetaja hoiab oma aega kokku, kui ei pea õpilasega eraldi staadionile minema (näiteks meil asub staadion koolist pisut eemal). Ja õpilane saab vastamiseks endale sobivaima aja valida.

Teine näide on orienteerumisest. Erinevate asjaolude tõttu tuli õpilased ühel päeval ootamatult orienteeruma saata. Kaart oli olemas, aga peale olid märkimata jäänud kontrollpunktid. Sellest sai alguse idee, et õpilastel endil tuleb märkida kaardil olevate tänavate nimed. Arvesse läksid need tänavanimed, millest oli nutiseadmega pilt tehtud. Seda seetõttu, et õpilased ei kirjutaks oma mälu järgi tänava nimesid, vaid ikka läbiks raja ka. Lisaks pidi iga pildi peal olema mõni grupiliige (rada läbiti paarides või kolmikutes), et välistada piltide jagamist/saatmist omavahel. Jällegi arenes salvestamise ja taasesitamise osaoskus.

Need kaks näidet tõestavad, et nutiseadmed võivad teha kehalise kasvatuse õpetaja töö oluliselt lihtsamaks ja vastupidiselt ootustele õpetaja aega hoopiski säästa.

Lennukaid ja lihtsaid ideid nutiseadmete kasutamisel!

Vaata veel digipädevuse näiteid kehalises kasvatuses erinevatele kooliastmetele:

Kasutatud allikad:
http://oppekava.innove.ee/digipadevus-oppekavades/

Samal teemal: