eTwinningu 2016. aasta parim projekt aitas noortel enesehinnangut tõsta


Avaldaja:Laura Vetik09. Detsember 2016

eTwinningu 2016. aasta parimaks projektiks kuulutati Poola, Prantsusmaa ja Itaalia õpetajate ning õpilaste koostöös valminud projekt „Peeglike, peeglike...“, mis tegeles noorte enesehinnangu probleemidega. Rääkisime võiduprojektist Poola õpetaja Iwona Jodłowską’ga.

Projektiga „Peeglike, peeglike...“ („Mirror, mirror...“) toetati noori enesehinnangu ja enesekindluse arendamisel, andes noortele oskused ja töövahendid kriitiliseks mõtlemiseks, meeskonnatööks ning loovuse arendamiseks. Projekt kestis aasta aega ning projektitegevused põimiti inglise keele tundidesse. Projekti läbiviimisel kasutasid õpetajad ja õpilased valdavalt oma nutiseadmeid ja arvuteid, vaid korra nädalas kasutati kooli arvutiklassi ühistegevuste jaoks.

Projekti oli kaasatud kokku umbes 100 noort, kusjuures Itaaliast osalesid valdavalt noormehed. „Itaalia õpetaja oligi alguses pisut mures. Poisid ei räägi eriti välimusest ning neid ei huvita see nii väga. Aga nad töötasid hästi ja tegid koostööd,“ rõõmustas Iwona Jodłowską.

bc12620f6.jpg

Võiduprojekti "Peeglike, peeglike..." kolm autorit auhindamisel eTwinningu aastakonverentsil Ateenas. Foto: eTwinning Europe

Miks otsustasite sellise projekti teha?

Meie eesmärk oli oma lastele õpetada, kuidas saada hakkama probleemidega, mis puudutavad madalat enesehinnangut. See põhines ideel, et noored ületähtsustavad välimust ja välist sära, on sellepärast ebakindlad, ja me arvasime, et see on hea võimalus aidata neil nendest probleemidest jagu saada. Et nad oleksid enesekindlamad, maailmale rohkem avatud ja see aitaks neid nende tulevikus – õpingutes, tööelus jm. Projekti oli kaasatud kaks gruppi õpilasi vanusevahemikus 17-18, ühed olid juba lahkumas koolist ja teised eelviimase klassi omad.

Milliseid tegevusi projekti käigus läbi viisite?

Esmalt uurisin õpilastelt, kas nad üldse näevad probleemi. Ja nad ütlesid mulle, et mingit probleemi pole. Et see puudutab võib-olla nooremaid õpilasi, aga mitte neid. Nii et me otsustasime teha küsitluse. Õpilased küsitlesid kooli kogukonda ning tulemused olid üllatavad, sest selgus, et enamik õpilasi ütles, et on kaotanud enesekindluse, neile ei meeldi enda välimus jne. Nii et õpilased olid üllatunud. See on tegelikult probleem noorte seas.

Seejärel valmistasid noored ette videoraporteid, et üksteisele iga kooli tulemusi esitleda – et näha riikide vahelisi erinevusi jne. Projekti lõpus kirjutasid noored üheskoos ka luuletusi. See andis noortele võimaluse end väljendada – kuidas nad teemasse suhtuvad ja mis tunde see neis tekitab. Ja tegelikult see töötas väga hästi.

Saan aru, et küsimustik ja selle läbiviimine olid projekti selgrooks. Kuidas te küsimustikku ette valmistasite ja läbi viisite?

Küsimustiku valmistasid noored ette rahvusvahelistes meeskondades. Iga meeskond mõtles välja paar küsimust ühisesse küsimustikku.

Seejärel lindistasime me raportite esitlused igas riigis. Lindistused ühendasime Thinglink’i abil. Tulemusi analüüsisid noored ise, kasutades Google Docs keskkonda. Iga meeskond sai mingi hulga küsimusi, millega nad siis tegelesid.

Tulemused avaldati kooli kodulehel, sest küsitlusest võttis osa kogu kool. Kui ma õigesti mäletan, siis saime umbes 130 vastust iga kooli kohta. Nii et see oli päris mahukas uuring. Naaberklassid teadsid, et me teeme sellist projekti, nad teadsid küsimusi, sest nad vastasid nendele. Ja sellepärast tahtsid nad ka tulemusi näha.

Mida küsimustikuga täpsemalt uurisite?

Noored pidid vastama küsimustele, näiteks pidid nad hindama oma välimust 1-4 punkti ulatuses. Arutasime ka meedia mõju üle, kaaslaste surve, perekonna – vanemate ja õdede-vendade – mõju üle. Need aspektid võeti vaatluse alla ja analüüsiti. Võrdlesime ka seda, kuidas poisid ja tüdrukud probleemi suhtuvad. Ja tegelikult tuli välja, et poisid on üha enam mures selle üle, kuidas nad välja näevad. Neil on vaja tätoveeringuid, kehaaugustamist (piercing), erilisi juuksestiile jne.

Millised tegevused õpilaste lemmikud olid?

Videoraportite ettevalmistamine oli keeruline keele tõttu. Nad pidid kasutama inglise keelt ja õppima, kuidas raporteid tehakse ja kuidas graafikuid tõlgendada. Aga neile meeldis see, nad said  ettevalmistuste jooksul ka palju nalja. Paar korda pidi ikka katsetama, enne kui lõpliku versiooni lindistatud said. Veel meeldis neile luuletuste kirjutamine. Nad oli alguses vaoshoitud ja ütlesid, et nad pole ju luuletajad, kuid otsustasid, et see võib olla midagi lihtsat, kasvõi viierealine luuletus.

Kusjuures luuletuse kirjutamine polnud planeeritud esialgu projekti. Kui aga projekt hakkas lõppema, siis mõtlesime, et kuna nad töötasid n-ö uurijatena ja tegid tõsist tööd, siis vajasime midagi, mis tasakaalustaks seda projekti tõsidust. Nii et mõtlesime proovida midagi loomingulist.

Milliseid tehnilisi vahendeid projektitöös kasutasite?

eTwinningu otseülekandeid (live event) tegime, kuid seal esines meil mõningaid tehnilisi probleeme heliga. Peamiselt kasutasimegi Twinspace’i integreeritud töövahendeid. Lisaks kasutasime selliseid keskkondi nagu MeetingWords, Google Docs, Google Forms, samuti video salvestamiseks tarkvara. Thinglink’i kasutasime selleks, et ühte kohta koondada tulemused ja neid esitleda.

Kuidas saavad noored projektis õpitut tulevikus kasutada?

Alguses me ei teadnud, kas sellel projektil on ka tugevamat mõju või mitte. Aga kuna noored olid kooli lõpetamas ja uut elu alustamas – ülikooli minek, tuleviku töökohad - , siis ma arvan, et olles teadlik probleemist ja aru saades, et see tõesti sageli on probleem, aitab see neil raskustest üle saada. Kui probleemi tunnistada, siis saab ka lahendusi otsida.

Mis oli õpetajana kõige suurem väljakutse?

Kõige raskem oli motiveerida noori, kui nad ise ei uskunud, et saavad hakkama. Osad õpilased ütlesid, et nad ei usu, et inimesed annavad ausaid vastuseid küsimustikus, sest teema on väga isiklik. Nii et noored olid alguses pisut pelglikud oma välimusest rääkides. Algus oli keerulisem. Aga me saime hakkama! Samm-sammult saime hakkama. Nagu luuletuste kirjutamisega, alguses ei saadud vedama, aga lõpuks kirjutati toredaid luuletusi ja jätkati luuletuste kirjutamist isegi kodus.

Ja mis oli parim asi, mida te õpetajana sellest projektist saite?

See oli esimene projekti, kus kaasasime õpilasi tõelisesse koostöösse, sest nad jaotati kohe alguses rahvusvahelistesse gruppidesse. Nii et õpilased said teada, mis tunne on tegelikult suhelda ja koostööd teha rahvusvahelises seltskonnas. Ma ütleks, et see oli parim kogemus neile ja ka minule.

Vaata, mida arvavad võiduprojektist osalenud õpilased:

Samal teemal: